Improvisatsioon seto lauludes

Viis

Seto mitmehäälne rahvalaul paistab eesti regilaulu kontekstis silma võrdlemisi kõrgelt arenenud muusikalise küljega. See väljendub rütmimudelite rohkuses, viiside pikkuses ja nende vormiehituse suhtelises keerukuses, samuti laulude mitmehäälses esitamisvormis. Siiski võib seto laulukultuuri nimetada tekstikeskseks, kuna traditsiooni kandjate jaoks on sõnaline tekst laulu tähtsam ja hinnatum osa, nad suhtuvad sellesse teadlikumalt ja peamiselt just selles vallas näitavad oma loomingulisi võimeid. Samal ajal kui teksti puhul on võimalik nii eksisteerivate laulutekstide varieerimine kui ka uute loomine ja kohapeal improviseerimine, piirdub lauljate individuaalne panus muusikalises mõttes üksnes olemasolevate viiside varieerimisega – muusikaline “uuslooming” on peaaegu välistatud.

Viisi varieerimine on seto lauludes enamasti spontaanne ja teadvustamata ning tingitud suulisele kultuurile omasest variatiivsusest (kirjalikult fikseeritud muusikalise teksti puudumisest). Sageli on muusikalise varieerimise põhjuseks värsistruktuuri muutmine, harvemini esineb n-ö puhtmuusikalist varieerimist.

Improvisatsiooniline element ilmneb eeslaulja, killõ ja torrõ partiis erinevalt. Kõige suuremad varieerimise võimalused on eeslauljatel, kuid nad ei pruugi neid kasutada, sest viisi varieerimine ja üldse musitseerimine (laulmine) ei kuulu nende tähtsamate ülesannete hulka. Seto eeslaulja (rahvapäraselt iistütleja) põhiline funktsioon on sõnade etteütlemine; tema laulmismaneer on sageli kõnelähedane ning seetõttu ei ole väga olulised ka tema häälelised võimed. Puhtmuusikaline (st tekstiga mitte seotud) varieerimist esineb eeslauljatel enamasti laulu esimestes ridades ja seejärel viisivariant stabiliseerub, nii et siin võib olla tegemist ka lihtsalt viisi meenutamise protsessiga.

Muusikaline külg on tähtsamal kohal laulu kooriosas, kus üheks esteetiliseks väärtuseks on mitmehäälsus. Erinevalt eeslauljast on nõudmised killõ partii esitajale just muusikalist laadi. Killõ hääle kvaliteedist ja häälestusest (näiteks sellest, kas ta võtab natuke kõrgemalt või madalamalt) sõltub ka terve koori kõla. Samas on killõl viisi varieerimisel kõige piiratumad võimalused, sest tema partii peab püsima kahel-kolmel astmel, mille vaheldumise järjekord ei ole sugugi vaba. Torrõdel on selles mõttes rohkem valikuid ning varasemal ajal oli torrõ partiis alati heterofoonilisi hargnemisi, st et korraga kõlasid viisi erinevad variandid. Osaliselt oli see varieerimine teadvustamata, osaliselt teadvustatud. Mitmehäälse faktuuri rikastamise seisukohalt on eriti efektiivne nn “alumise torrõ  lisamine, mida võib pidada teadlikuks loominguliseks ilminguks. Mõne uurija arvates laulsid kooriosas alumist torrõt tavaliselt eeslauljad, kuid mitmekanaliliste salvestuste analüüs ei näita selles osas selget seost (eeslaulja esitatud alumise torrõ näide on Lelotamine_1).

Varieerimise intensiivsus erineb mõnevõrra naiste- ja meestelauludes. Kuna seto meestelauludes   pööratakse rohkem tähelepanu laulmisele ja musitseerimisele, siis esineb seal rohkem varieerimist nii eeslauljal kui ka kooril.

Tekst

Setod peavad uute laulutekstide loomise oskust ja spontaanset improviseerimist olulisimaks kriteeriumiks, mis näitab lauliku osavust ja kompetentsust. “Tõelise” seto laulu hinnatavamaid omadusi on selle ajakajalisus ning see, et laulu tekst sünnib laulmise hetkel. Headeks laulikuteks peetakse neid, kes suudavad improviseerida: luua traditsioonilist poeetikat, meetrikat ja vormeleid kasutades uusi laule või siis lisada vanadesse lauludesse omalt poolt midagi individuaalset. Seto Kuningriigi päevadel toimub sõnolisõ võistlus, kus võisteldakse just spontaanses loomingus. Seto laulude kogujad ja uurijad on samas pikka aega improvisatsioonidele eelistanud vanu ja “tüübikindlaid” laule, mistõttu väga olemuslik osa seto laulutraditsioonist on jäänud varju ning seda pole kuigivõrd publitseeritud ega uuritud.

Mõrsja podruskitega, 1996. Ain Sarv, Eesti Rahvaluule Arhiiv

Loe lisaks:

Kalkun, Andreas 2003. Seto naisautobiograafide maailm.Ariadne lõng. Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus (ENUT), Tallinna Pedagoogikaülikool. IV aastakäik 1/2, 6-21..

Kalkun, Andreas 2002. Sondsu Anna elulood. – Hiiemäe, M. (toim.), Lemmeleht. Pro Folkloristica IX. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum.  38-56.

Kalkun, Andreas 2003: Pihtivad naised. Seto naiste eluloolaulud. Hiiemäe, M., Labi, K., Oras, J. (toim.), Pro Folkloristica X. Tartu. 32-61 või www.etis.ee

Kalkun, Andreas 2003: Seto naisautobiograafide maailm – Ariadne Lõng nr 1/2. 6-20. või www.etis.ee

Kalkun, Andreas 2004:  Anne Vabarna nina. Tõest ja valest seto naiste autobiograafilistes lauludes. – Sarv, M. (toim.). Regilaul- loodud või saadud? Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum. 29-49.

Kalkun, Andreas 2006. Rahvaluulekoguja kui looja. Seto pärimuse representeerimisest Jakob Hurda „Setukeste lauludes“. – Lintrop, A. (toim.), Regilaul – esitus ja tõlgendus. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum. 67-86.

Pärtlas, Žanna 2004. Muusikalise loomingu võimalikkusest setu mitmehäälses laulutraditsioonis. – Sarv, M. (toim.) Regilaul – loodud või saadud? Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum.  73-88.

Sarv, Vaike 1997. Setu improvisatsioonid esimesel Kuninga kuulutamisel. – Ümin. Tartu: Eesti Rahva Muuseumi Sõprade Selts. 79-95.

Sarv, Õie 2004. Kukka Mari laulu’ ku aolugu. –  Sarv, M. (toim.), Regilaul- loodud või saadud? Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum. 51-62.