Meediafailide loeteluUurimusi mitmehäälsest muusikastSeto kirikulaulSiberi setode laulutraditsioonSeto laulude akustiline analüüsSeto kooridImprovisatsioon seto lauludesSeto meestelaulSeto mitmehäälsusSeto helilaadidSeto lauludSeto laulustiilid

Helinäited

Hähkämine 1: Hähkämine (pulmalaul). Laulab Leiko, eeslaulja Lidia Lind, killõ Maria Rõžikova. Värska, 2006.
Mitmekanaliline salvestus, Žanna Pärtlase noodistus.

Hähkämine 2: Hähkämine (pulmalaul). Laulab Audjassaare koor, eeslaulja Agrepina Pihlaste. Audjassaare, 1948.
Anatoli Garšneki kuuldeline noodistus.

Hällü ääl: Hällü ääl (lihavõtte kiigelaul). Laulab Helmine, eeslaulja Natalia Tarkus, killõ Veera Lunda. Mikitamäe, 1998.
Žanna Pärtlase noodistus.

Hällülaul: Hällü ääl (lihavõtte kiigelaul). Laulab Uusvada koor, eeslaulja Gavril Riitsaar, killõ Jakob Kadak. Uusvada, 1972.
Žanna Pärtlase noodistus.

Kalaranna laul: Järve ääl. Laulab Anne Vabarna oma kooriga. Tonja, 1936.
Žanna Pärtlase noodistus.

Laul laulust: Vel´okõsõq. Laulab Uusvada koor, eeslaulja Juhkim Luuga, killõ Jakob Kadak. Uusvada, 1973.
Žanna Pärtlase noodistus.

Lelotamine 1: Lelotamine (linakitkumise laul). Laulab Helmine, eeslaulja Natalia Tarkus, killõ Veera Lunda. Mikitamäe, 1995.
Mitmemikrofooniline salvestus, Žanna Pärtlase noodistus.

Lelotamine 2: Lelotamine (lõikuslaul). Laulab Leiko, eeslaulja Anastassia Puhm, killõ Maria Rõžikova. Värska, 2006.
Mitmekanaliline salvestus, Žanna Pärtlase noodistus.

Meeste peolaul: Vel´okõsõq. Laulab Uusvada koor, eeslaulja Nikolai Rimm, killõ Nikolai Vahtramägi. Uusvada, 1990.
Mitmekanaliline salvestus, Žanna Pärtlase noodistus.

Oma koori kiitmine: (Improvisatsioon). Laulab Helmine, eeslaulja Minna Hainsoo, killõ Veera Lunda. Mikitamäe, 1998.
Žanna Pärtlase noodistus.

Saja ääl: Pulma saadilaul. Laulab Obinitsa koor, eeslaulja Maria Valge. Obinitsa, 1990.
Mitmekanaliline salvestus, Žanna Pärtlase noodistus.

Tuli palas, küll om vallus: (Uuem rahvalaul). Laulab Helbi koor, eeslaulja Elsa Lokk. Helbi, 1972.
Žanna Pärtlase noodistus.

Vanaemakese laul: (Mõrsjaitku paroodia). Laulab Helmine, eeslaulja Salme Püve, killõ Helvi Lind. Mikitamäe, 2005.
Žanna Pärtlase noodistus.

Vihm ja vaeslaps: (Vaeslapselaul). Laulab Helmine, eeslaulja Veera Lunda, killõ Olga Luga. Mikitamäe, 1998.
Žanna Pärtlase noodistus.

Videonäited

Hällülaul (lihavõtte kiigelaul), eeslaulja Anna Linnupuu. Lepä, 1990.
Salvestanud Ingrid Rüütel ja Ain Urbel

Mõrsjaikk imäle, eeslaulja Jane Priks, killõ Meel Valk. Velnä, 2009.
Salvestanud Aado Lintrop ja Janika Oras.

Praasnigulaul, eeslaulja Olga Matvejeva, killõ Maria Vassiljeva. Hait, 2008.
Salvestanud Tiit Sibul.

Suur naane, ansambel Kullõrkukk. Hait, 2008.
Salvestanud Tiit Sibul.

Rahakorjamine, eeslaulja Õie Sarv, killõ Maarja Sarv. Velnä, 2009.
Salvestanud Aado Lintrop ja Janika Oras.

Vanaimäkene, ansambel Lill, eeslaulja Olga Matvejeva, killõ Alidia Kondratjeva. Hait, 2008.
Salvestanud Tiit Sibul.

Küll oll´ kolõ ütsündä, ansambel Lill, eeslaulja Olga Matvejeva, killõ Alidia Kondratjeva. Hait, 2008.
Salvestanud Tiit Sibul.

Püha Jumal, Värska kirikukoor, koorijuht Maria Enno. Värska, 2007.
Salvestanud Triinu Ojamaa.

Troparid Suurmärter Georgiusele, tropar ja kondak Suurkannataja Anastasiale. Värska kirikukoor, koorijuht Maria Enno. Värska, 2006 ja 2007.
Salvestanud Triinu Ojamaa.

Ekteenia ja Usutunnistus. Värska kirikukoor, koorijuht Maria Enno. Värska, 2007.
Salvestanud Triinu Ojamaa.

Esimene antifon, Värska kirikukoor, koorijuht Maria Enno. Värska, 2006 ja 2007.
Salvestanud Triinu Ojamaa.

Tropar ja ekteeniad, Värska kirikukoor, koorijuht Maria Enno. Värska, 2006 ja 2007.
Salvestanud Triinu Ojamaa.

Keerubide laul, Värska kirikukoor, koorijuht Maria Enno. Värska, 2006 ja 2007.
Salvestanud Triinu Ojamaa.

2008. aastal ilmus sarjas “Töid etnomusikoloogia alalt” artiklikogumik “Финно-угорское многоголосие в контексте других музыкальных культур. Finno-Ugric Multi-Part Music in the Context of the Other Music Cultures. Soome-ugri mitmehäälne muusika teiste muusikakultuuride kontekstis.” See on Eesti Kirjandusmuuseumi etnomusikoloogia osakonna ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia muusikateaduse osakonna ühisväljaanne (toimetajad Triinu Ojamaa ja Žanna Pärtlas). Kogumiku koostamise idee kasvas välja 2004. aastal toimunud konverentsist, mille mõtte üks algatajaid oli setu folkloori uurija Vaike Sarv (1946–2004), kes ise sellel konverentsil enam osaleda ei saanud.

Lugeja leiab kogumikust kümme artiklit: üheksa neist on vene- ja üks ingliskeelne. Meie kodulehelt võite lugeda eestikeelseid sisukokkuvõtteid nendest artiklitest, mis pakuvad kõige huvitavamat võrdlusmaterjali seto meitmehäälsuse probleemidele.

Izali Zemtsovski (Stanfordi Ülikool), arutleb mitmehäälsuse üldisemate probleemide üle, toetudes muusika sotsiaalpsühholoogilisele alusele.

Nailya Almejeva (Vene Ajaloo ja Kunsti Instituut), Irina Nurijeva (Udmurtia Ajaloo, Keele ja Kirjanduse Instituut), Nikolai Bojarkin ja Ljudmilla Bojarkina (N. P. Ogarjovi nim. Mordva Riiklik Ülikool) ning Guldžahon Jussufi (Tartu Ülikool, Eesti Kirjandusmuuseum) keskenduvad mitmehäälse muusika tüpoloogia probleemistikule.

Janika Oras (Eesti Kirjandusmuuseum) tegeleb viisi ja teksti vaheliste seostega mitmehäälsetes lauludes.

Ruzha Neykova (Bulgaaria Teaduste Akadeemia Folkloori Instituut) kirjeldab mitmehäälse muusika rolli rituaali kontekstis.

Daiva Račiūnaitė-Vyčinienė (Leedu Muusika- ja Teatriakadeemia) analüüsib mitmehäälsetes lauludes ilmnevaid maagilisi tähendusi semantilisel tasandil.

Soome-ugri ajaloolis-geograafilise problemaatika kõrval on nendes uurimustes olulisel kohal ka üldisemad nähtused, mis iseloomustavad traditsionaalset vokaalset mitmehäälsust kui omapärast sümboolset tegevust, aga samuti kui inimeste kollektiivse muusikalise mõtlemise vormi.

Seto õigeusukogudused ja kirikukoorid

Setomaa on vanim ja kõige ühtsem ortodoksne piirkond Eestis. Eesti territooriumil olevad seto kogudused kuuluvad Konstantinoopli patriarhaadi alla. Praegu tegutseb Setomaal kogudus viie kiriku juures: Värska Suurmärter Püha Georgiuse kirik, Saatse Suurmärter Paraskeva kirik, Obinitsa Issanda Muutmise kirik, Miikse Ristija Johannese kirik ja Luhamaa Pühavaimu kirik.

Ortodoksi jumalatenistusel on kirikukooril kandev osa. Suuremad koorid on Värska ja Saatse kogudustes. Obinitsa, Meeksi ja Luhamaa kirikutes ei peeta teenistusi igal nädalal ning ka sealsed koorid on väiksemad.

Petserimaa paljudes kirikutes, kus olid varem seto-vene segakogudused (Taelova, Mõla, Pankjavitsa, Saalesja jt), on setod nüüdseks jäänud vähemusse. Petserimaal laulab täna setosid vaid Petseri Varvara kirikus.

Setosid kuulub ka ajaloolise Võromaa ja Setomaa piiril asuvatesse kogudustesse. Kultuuriliste seoste ja sarnaste olude tõttu on ka Räpina Püha Sakariase ja Elisabeti koguduse ning Võõpsu Püha Nikolai koguduse kirikulaulutraditsioon sarnane Setomaa omale.

Seto kirikukooride eripärast

Kirikukoorid on enamasti kolme- või ka neljahäälsed, olenevalt sellest, kui palju lauljaid kooris on. Tänapäeval napib koorides meeshääli, mistõttu aldid laulavad mõnikord bassipartiid. Igal kooril on juhataja. Enamasti pole koori juhatajal muusikaharidust ning oma juhirollis saab ta toetuda peamiselt pikale kirikus laulmise kogemusele. Koori juhataja ülesandeks on teatud situatsioonis õige laulu valimine ja laulu alustamiseks märku andmine. Lauljatele hääli ei anta, nad võtavad õige hääle üles preestri või diakoni retsitatiivist või siis lihtsalt hakkavad koori juhatajaga kaasa laulma.

Muusikateadlased tõdesid juba enam kui kümmekond aastat tagasi, et kirikulaulutraditsioon Setomaal on folkloriseerumas. See tähendab, et sarnaselt rahvalauluga toimib ka kirikulaul tänapäeva Setomaal valdavalt suulise traditsioona. Lauljad pole saanud läänelikku muusikaharidust ega kasuta noodiraamatuid.

Värska kirikukoor

Värska kirikumuusika kujundajaks peetakse Jakob Ivanovitš Voznessenskit (1880-1946), kes õpetas muusikat oma tütrele Raissale. Alates 1950. aastatest juhatas Raissa Mandel pikka aega Värska kirikukoori, õpetades koorile noodi järgi viise, mis olid pärit tema isa noodiraamatutest. Enamus koorilauljaid nooti ei tundnud. Varasematest aegadest on mõned noodikogumikud veel säilinud, kuid nüüd vajab koor neid peamiselt laulusõnade pärast. Viisid on omandatud kirikus laulmise käigus kuulmise järgi ning kooriproove tänapäeval üldiselt ei toimu.

Raissa Mandli järel sai Värska kirikukoori juhiks Marina Enno. Kooril ei ole kindlat koosseisu. 2007.–2008.  aastal moodustus koori nö tuumik 10 lauljast (9 naist ja mees):

Marina Enno
Anna Kuremägi
Tatjana Kustala
Anna Kõivo
Liidia Lind
Anna Maripuu
Maie Pedjak
Olga Rõbkina
Anna Kase
Nikolai Kullasaar

Koori kuuluvad ainult seto päritolu lauljad, kellest paljud on sündinud 1920.–30. aastatel. Värska kooris on laulnud mitmed Petseri Varvara kiriku taustaga lauljad ning ajutiselt on osalenud ka Räpina ja Saatse kooride liikmeid. Tavaks on saanud kooride ühendamine suuremate pühade ajal: näiteks Saatse koor laulab sageli Värskas jüripäeva hommikusel veepühitsuse tseremoonial ning Värska koori lauljad võivad liituda Saatse omadega päätnitsapäeva liturgial. Kuna aga igas Setomaa koguduses lauldakse natuke erinevalt, siis on võõras kirikus laulmine lauljate jaoks keeruline.

Värska kirikukooril on omapärane kõla. See on äratanud nii väljaspoolt Setomaad pärit preestrite kui muusikateadlaste tähelepanu. Setod ise kinnitavad samuti seda arvamust, nagu näitavad meie poolt lauljatega tehtud intervjuud. Värska koori kõla peetakse teistest erinevaks eelkõige teravama tämbri poolest. Viis kirikukoori lauljat osaleb aktiivselt ka seto traditsionaalset muusikat esitavates koorides Leiko ja Kuldats´auk. Nii muusika uurijad kui ka lauljad on arvamusel, et traditsionaalne laulmismaneer, kus tähtis osa on “kõri peal” (st pingestatud häälega) laulmisel, tõenäoliselt mõjutab helikvaliteeti vaimulikes lauludes, ning et see ongi peamine põhjus, miks Värska kirikukoori laul kõlab nii eriliselt. Kirikukoori lauljad on teadlikud kahe laulmisviisi spetsiifikast ja meie tähelepanekute põhjal pigem püüdlevad pehmema kõla poole, mis oleks sarnane teiste ortodoksi kirikukooridega.

Kuigi Värska kirikus kõlav laul on järjest enam folkloriseerumas, on kirikus lauldavad laulud siiski seto traditsionaalsetest koorilauludest täiesti erinevad. Ühed on selgelt diatoonilised ja teised põhineb seto spetsiifilistel helilaadidel ning osaliselt sellest tulenevalt on erinev ka mitmehäälsuse tüüp. Lisaks vastanduvad need laulud sisu poolest: ühtede sisu on vaimulik, teiste oma aga selgelt ilmalik, ning setod soovivad hoida neid kahte muusikatraditsiooni lahus ka edaspidi.

Milliseid laule Setomaa kirikutes lauldakse

Õigeusu kirikulaulud on kolme- või neljahäälsed. Kirikulaulurepertuaar põhineb eri tüüpi viisidel. Laule võib jagada järgnevalt:

  • Retsitatiivsed põhiviisid, millega lauldakse jumalateenistuse neid osi, millel pole kindlat viisi (nt troparid ja kondakid). Põhiviise on kokku kaheksa. Viis vahetub igal nädalal. Teisel pühapäeval pärast nelipühi alustatakse esimese viisiga, järgmisel nädalal kasutatakse teist jne kuni kaheksandani, mille järel alustatakse jälle esimesest.
  • Muud psalmoodiate laadsed retsitatiivsed viisid (nt Usutunnistus, antifoonid).
  • Antifoonsed lauldud ekteeniad, mida koor laulab vaheldumisi preestri või diakoniga (nt “Issand, heida armu!”, “Anna seda Issand!” jt).
  • Muusikaliselt komplitseeritumad viisid (nt “Keerubide laul”).
  • Salmilaulud (laulud, millel on stroofiline ülesehitus).
  • Lisaks võidakse kohalikust traditsioonist lähtudes laulda ka selliseid laule, mis ei ole liturgiaga seotud, nt “Püha öö”, mida lauldakse mõnes kirikus jõulude ajal hoolimata sellest, et see ei kuulu õigeusu laulude hulka.

Olulisemad lauludega seotud mõisted

Antifoon (vn aнтифон, kr antiphōnon ’vastukõlav’): liturgia alguses lauldavad psalmid (I ja II antifon). Algselt lauldi neid psalme vaheldumisi kahe koori poolt, sellest ka nimetus.

Ekteenia (vn eктения, kr ekteneia ’jõupingutus’, ’püsivus’, ’visadus’): palvete sari, mida lausub preester või diakon ning koor (kogudus) vastab lauldes “Issand, heida armu” või “Anna seda, Issand!”. Ekteeniad jagatakse sisu või palumiste hulga järgi suureks ekteeniaks, kolmekordseks ekteeniaks, väikeseks ekteeniaks ja palumise ekteeniaks. Suure ekteeniaga alustatakse liturgiat, õhtu- ja hommikupalvust, väike ekteenia on lühendus suurest ekteeniast. Samuti on olemas eriliste palumistega ekteeniaid, mille sisu sõltub sellest, milline püha toiming parajasti käsil on: kas ristimine, laulatus, õlitamine, matmine vm. 

Keerubide laul. Seda lauldakse liturgia nn suure sissekäigu ajal. Keerubide laulu ajal kantakse pühad annid ohvrilaualt altarilauale ning koor just nagu kehastuks ingliteks, lauldes “Nüüd tähendame meie salal viisil keerubeid”. “Keerubide laulu” jaoks on spetsiaalsed viisid, mis on enamasti melismaatilised ja pidulikud. Värska kirikus kasutatakse peamiselt kolme “Keerubide laulu” viisi, millest üks on nn salmilaul.

Kondak (vn Кондак, kr kontakion ’majake’): laul, milles selgitatakse mingi püha tähendust. Kondakke võib laulda või lugeda. Tropar ja kondak on samasisulised laulud ning neid lauldakse sageli järjest.

Panihhiida on hingepalvus.

Tropar (vn Тропарь, kr trparion): jumalateenistuse pealaul. Igal pühal, samuti igal pühapäeval on oma tropar, milles korratakse lühidalt antud päeva või püha tähendust. Tavaliselt tropareid lauldakse, kuid neid võidakse ka lugeda.

Salmilaulud: eestikeelsed meetriliselt korrastatud ning riimidega ja salmidesse jagatud õigeusu kiriku laulud. Luteri koraalide ja protestantliku kirikulaulu eeskujul 20. sajandi alguses Eesti õigeusukirikutes kasutusele võetud laulud.

Seto laul Siberis

19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses rännati ülerahvastatud Setomaalt perede kaupa Siberisse maad ja õnne otsima. Krasnojarski krais elab tänaseni küllaltki suur seto kogukond, kes pole oma keelt, kombeid ja juuri unustanud. Haida külas on elav ka seto laulukultuur: naised laulavad kultuurimaja kooris Lill ja lapsed kooris Kullõrkukk. Vanemad naised küll eelistavad kultuurimaja kooris mitte laulda, kuid tunnevad kohalikku laulupärimust ja laulavad kodustel pidudel ja kokkusaamistel.

Siberi setod on omaks võtnud erineva päritoluga muusikat. Oma lõunaeestlastest naabritelt on nad õppinud põhja- või lõunaeestikeelseid sentimentaalseid laule ning venelastelt Nõukogude perioodil üldlevinud venekeelseid rahvalikke laule. Setode enda kodumaalt kaasa toodud regivärsiline laulustiil aga erineb nii eesti kui vene lauludest. Seda erinevust tajuvad ka setod ise. Regivärsiline laul pole nii kindlakujuline kui vene või eesti laul. Hea laulja improviseerib traditsioonilisi vormeleid ja meetrumit kasutades igaks laulusituatsiooniks sobivad sõnad, loob, liidab või jätab midagi välja.

Sageli on nii, et Siberi setod olid valmis nimetama eesti ja vene laule, mida nad teavad, kuid satuvad segadusse, rääkides seto lauludest. Seto laul polegi kindlakujuline laul, öeldakse, et kes laulda oskab, see muudkui laulab sellest, mis ta näeb ja mis meelde tuleb. Seto laulust rääkides kasutavad Siberi setod sageli sõnu, mis viitvad loomulikkusele või looduslikkusele, aga ka tavalistele igapäevaelu pisiasjadele.

Killõ ja torrõ tähendus Siberi setodel

Haida külas on populaarsemate regilaulude puhul tavaks, et koor ei lase kaua eeslauljal üksi laulda ja liitub niipea, kui on selge, millise värsiga tegu. Selliste seto laulude puhul üritatakse kindlakskujunenud tekstist kinni pidada ja ei varieerita või improviseerita teksti.

Kui tegemist pole soololauluga, peetakse ilusaks, et laul on mitmehäälne. Siberi setode tõlgenduses kõlavad ka Eestis ühehäälsena tuntud uuemad laulud mitmehäälselt. Igasugust mitmehäälsust kirjeldatakse aga seto mitmehäälsuse terminitega killõ ja torrõ. Kuigi killõ partii võib kõlada venepäraselt, on ta siiski killõ.

Seto laulus olev killõ ja torrõ on Siberi setode jaoks loomulikud kategooriad, mille abil kirjeldatakse ja mõõdetakse ka teisi sarnaseid nähtusi. Nii nagu kodu-Setomaal nii ka Siberis on tavaline, et õigeusukirikus laulvaid sopraneid kutsutakse killõdõks. Kuigi kirikulaul ja seto muusika on oma ehituselt küllaltki erinevad, nagu ka soprani ja killõ partii funktsioonid on muusikaliselt erinevad (üks meloodiahääl ja teine saatehääl jne), kasutatakse sama terminit nähtuste teatud sarnasuste tõttu (kõrgem hääl mitmehäälses kooris, intensiivsem kui teised partiid jne).

Sama moodi öeldakse Siberi seto külades killõ ka vene laulu kõrgema hääle kohta. Seto laulu mõju võib olla ka see, et vene laule lauldes tõstetakse esile ülemist häält kui soleerivat häält. Kui Haida kultuurimaja koor laulis vene laule, võis tähele panna, et ülemist häält laulis enamasti vaid üks naine. Kui ülemist häält laulis nooremast põlvkonnast pärit killõ, siis ei laulnud vanem killõ seda partiid kunagi kaasa. Küll aga võis juhtuda, et noorem killõ proovis ülemist häält laulda mõnes laulus, kus vanem oli seda partiid laulma hakanud. 

Killõ ja torrõ on Siberi setode jaoks loomulikud kategooriad, mille abil kirjeldatakse muid sarnaseid nähtusi. Semmeni Olli rääkis huntidest ja kirjeldas, kuidas hundid uluvad mitmehäälselt ning kuidas mõned on killõd ja mõned on torrõd.

Semmeni Olli: Undasõq, üts ütles torrõt, killõ takah.
Andreas Kalkun: Omgi nii vai?
Semmeni Olli: Mhmh, ku inemiseq laulvaq, üts nakas vauuu-uu, eeeeiii, tõnõ ku killõ takah. Nelli-viis üttekokko lääväq sis kõik undasõq, ku laulvaq, küsüseq süvväq Jumala käest .

Siberi seto laulikuid on juba 1980. aastail salvestanud Igor Tõnurist ja Mare Piho. Eesti Rahvaluule Arhiivi folkloristid jäädvustasid Siberi setode laule 2007. ja 2008. aastal. Käesolevas artiklis kasutatud videonäited (kaamera Tiit Sibul, ERM) on tehtud 2009. aasta ekspeditsiooni käigus, mida juhtis Anu Korb. Välitöödel osalesid ka Andreas Kalkun ja Astrid Tuisk.

Seto mitmehäälsete laulude uurimine on problemaatiline. Peaaegu kõik seto traditsionaalsete laulude uurijad on täheldanud selle omapärana

  1. mittetempereeritud häälestust;
  2. ebatavalisi heliridu;
  3. intonatsiooniliste nüansside rohkust.

Laulude noodistamist ja analüüsimist komplitseerib mikroalteratsioon ning asjaolu, et need sisaldavad rohkesti häälte heterofoonilisi hargnemisi. Seto traditsionaalse kontseptsiooni kohaselt on laulud kahehäälsed, koosnedes madalamast partiist (torrõ) ning kõrgemast partiist (killõ). Muusikaline tegelikkus ei pruugi selle kontseptsiooniga ühtida. Torrõ-partii on enamasti heterofooniline: moodustuda võivad kolme- ning isegi neljahäälsed kooskõlad. Varasemad salvestused on valdavalt ühekanalilised, mis tähendab, et kõiki hääli on võimalik kuulata ainult koos. Harmoonilised intervallid on auditiivselt tuvastatavad, kuid häälte tegeliku liikumise väljaselgitamine torrõ-partiis pole enamasti võimalik.

Probleemid võiksid olla paremini lahendatavad,  kui erinevad hääled salvestatakse eri kanalitesse. 1976. aastal lindistas J. Sarv Eesti Raadio stuudios 5 seto laulu 8-realise magnetofoni Studer 80 VU ja kitsaste suunakarakteristikutega dünaamiliste mikrofonide abil. J. Sarv on neid laule ka partituuri kujul noodistanud ning publitseerinud (Sarv, J. 1980), kuid salvestused pole säilinud.

Ühte kanalisse salvestatud laule, mille puuduseks on asjaolu, et erinevate häälte spektrid ei eristu üksteisest piisava selgusega. Samal põhjusel pole kompuuteranalüüsiks sobivad ka mitme helisalvestiga tehtud salvestused. Seega oletasime, et seto laulude analüüsimine ülalkirjeldatud tehniliste vahenditega salvestatud lauludes oleks tõenäoliselt varasematest uurimustest tulemuslikum.

Tegelikkus näitab, et mitmekananlilised salvestused tõepoolest võimaldavad mõnevõrra põhjalikumat ja täpsemat analüüsi. Kuid kuna lauljad paiknevad salvestamise ajal siiski üksteisele lähedal – seda eeldab ansamblilaul – siis moodustavad naaberlauljate hääled tehniliste vahendite täiusest hoolimata igale partiile analüüsi seisukohalt segava tausta. See asjaolu võib osutuda takistuseks korrektsele spektraalanalüüsile. Mitmekanaliliste salvestuste põhjal tehtud analüüsidest saab lähemalt lugeda artiklitest Killõ seto lauludes. Mõned akustiliste mõõtmiste tulemused” ja “Varieeruvatest helilaadidest setu rahvalaulus akustilise analüüsi põhjal”.

 

 

Seto kooride tähendusest ja tähtsusest

Kooris laulmisel ja koorilaulutraditsioonil seto muusikakultuuri ja pärimuse jaoks väga oluline tähendus. Leelokoorid on tänapäeval olulised seto identiteedi kandjad nii Setomaal, Eesti linnades, kui diasporaas. Koorid on sarnase päritoluga inimeste või seto kultuuri huviliste kokkusaamiskohaks. Linnades on koorid sageli ainsaks kohaks, kus saab kõnelda seto keeles ja laulda traditsioonilist laulu. Tänased laste- ja noortekoorid toimivad institutsioonidena, kus õpetatakse keelt, kombeid ja seto pärimusmuusikat.

Lisaks muusikalisele ja keelelisele pädevusele peetakse seto kogukonnas kooride liikmeid ka üldiselt headeks pärimuse tundjateks ja “õigeteks” setodeks. Seto leelo mõistjate prestiiži näitab ka see, et Setomaa külade ja organisatsioonide kõrval saavad Seto Kongressil (setode võimuorgan) oma delegaadi esitada ka seto koorid. Seto kooride liikmeid ühendab Seto Leelotarkade Kogu, mille ülesandeks on tagada seto laulupärandi järjepidevus ja koordineerida kooride tegevust. Ajaloolisel Setomaal tegutseb praegu kümmekond seto koori.

Traditsioonilised ja kaasaegsed koorid

1960. aastateni tähendas Setomaal koor küllaltki spontaanseid ühest perekonnast või külast pärit lauljate kooslusi. Kooridel polnud nimesid, neid eristati lihtsalt lauljate elukoha ja päritolu järgi (nt Treski naaseq, Matsuri kuur´, Uusvada meheq), suguvõsa järgi (nt Herrä jago om laululinõ, Anne Vabarna kuur´) või sõnolise järgi (nt Hilana Taarka kuur´). Kooridel polnud kindlat koosseisu, koor tähendas ühe küla või perekonna naisi või mehi, kes olid harjunud koos töö juures, pidudel ja pulmades laulma. Lauluseltskonnaga võisid liituda kõik, kes laulda oskasid ja tahtsid. Samas võis lauluseltskondades peegelduda nii sotsiaalsed suhted kui inimeste päritolu ja positsioon. Kõik ei sobinud alati kokku laulma, näiteks erinevatest piirkondadest pärinevad lauljad ning erinevast soost lauljad sageli koos ei laulnud.

Seoses külaühiskonna muutumisega ning esinemistega väljaspool Setomaad institutsionaliseerusid leelokoorid aegamööda. Spontaanselt koos laulnud ja väheorganiseeritud seltskonnad muudeti kultuuriorganisaatoritele ja ideoloogidele sobivaks ja kindlakujuliseks. Uut tüüpi koorid olid seotud enamasti mingite institutsioonidega (kultuurimajad, rahvamajad, raamatukogud, koolid) ja neil oli juht või juhendaja, kes võis olla nii teiste lauljatega sama taustaga kui ka võõras. Kooride koosseis muutus kindlamaks ja hierarhilisemaks. Uut tüüpi koorid tegid regulaarseid proove ning esinesid sageli ka väljaspool traditsioonilisi laulusituatsioone ja aegu (esinemised paastu ajal jne). Intiimsete ja spontaansete laulusituatsioonide osakaal vähenes ning laulmine muutus rohkem väljapoole suunatuks. Uued koorid pöörasid enam tähelepanu oma riietusele ning esinemisele. 1970.–1980. aastail peeti ilusaks ühtset koorirõivastust, kanti ühtmoodi põlli ja hangiti võimalikult suured ehtekomplektid. Traditsioonilised seto naise riided muutusid esinemiskostüümiks, millega seoses muutus esemete tähendus. Koorides ei peetud enam oluliseks, et lauljad kannaksid seisusekohast riietust: abielunaised hakkasid kandma neidude peakatteid ja vanad naised noore neiu ehteid.
Sellest, millised muutused toimusid seto koorides Nõukogude ajal, saab põhjalikumalt lugeda Andreas Kalkuni koostatud raamatust Leiko. 40 aastat Värska leelokoori.

Tegutsevad koorid

Värskas tegutsevad Leiko, Kuldats´auk, Värska Naiste Leelokoor ja lastekoor Laanõtsirk. Mikitamäel Helmine, Meremäe vallas Hõpõhelmeq ja Meremäe Meheq, Helbi koor, Tsibihärbläseq ja Mokornulga Leelokoor.

Petserimaal tegutseb Koss´olka koor ja lastekoor Tsirgukõsõq.

Kuna tänapäeval elab setosid kõikjal Eestis, tegutsevad koorid ka väljaspool ajaloolise Setomaa piire. Tallinnas on viis seto koori: Sõsarõq, Siidisõsarõq, Õiõ Seto’, Hõpõhõim ja Sorrõseto. Võrus laulavad Helmekaalaq, Tartus meeskoor Liinatsuraq, Põltsamaal Kull´akõsõq ja Põlvas Põlva Seto Seltsi mehed ja naised.

Ka 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses Siberisse emigreerunud setod pole oma laule unustanud ning hetkel tegutseb Siberis Krasnojarski krais Haida külas naiskoor Lill ja lastekoor Kullõrkukk.

Tegevuse lõpetanud koorid

Vana tüüpi koorid kadusid, kui külaühiskond muutus, perekonna ja hõimu tähendus vähenes ning traditsioonilised laulmissituatsioonid (kirmaskid, pulmad, talgud jne) muutusid harvemaks.

Aga ka paljud traditsioonilistest külakooridest välja kasvanud uut moodi koorid on erinevatel põhjustel lõpetanud tegevuse. Kooride lagunemise põhjused on erinevad, need võivad olla koorisisesed (nt lauljate vananemine, heade sõnoliste või killõdõ surm, ebasobiv juhendaja/juht, juhendaja puudumine, kooriliikmete konfliktsed suhted jne) või koorivälimised (küla lagunemine või Vene Föderatsiooni territooriumile jäämine, kooriga seotud institutsiooni kadumine jne).

Viis

Seto mitmehäälne rahvalaul paistab eesti regilaulu kontekstis silma võrdlemisi kõrgelt arenenud muusikalise küljega. See väljendub rütmimudelite rohkuses, viiside pikkuses ja nende vormiehituse suhtelises keerukuses, samuti laulude mitmehäälses esitamisvormis. Siiski võib seto laulukultuuri nimetada tekstikeskseks, kuna traditsiooni kandjate jaoks on sõnaline tekst laulu tähtsam ja hinnatum osa, nad suhtuvad sellesse teadlikumalt ja peamiselt just selles vallas näitavad oma loomingulisi võimeid. Samal ajal kui teksti puhul on võimalik nii eksisteerivate laulutekstide varieerimine kui ka uute loomine ja kohapeal improviseerimine, piirdub lauljate individuaalne panus muusikalises mõttes üksnes olemasolevate viiside varieerimisega – muusikaline “uuslooming” on peaaegu välistatud.

Viisi varieerimine on seto lauludes enamasti spontaanne ja teadvustamata ning tingitud suulisele kultuurile omasest variatiivsusest (kirjalikult fikseeritud muusikalise teksti puudumisest). Sageli on muusikalise varieerimise põhjuseks värsistruktuuri muutmine, harvemini esineb n-ö puhtmuusikalist varieerimist.

Improvisatsiooniline element ilmneb eeslaulja, killõ ja torrõ partiis erinevalt. Kõige suuremad varieerimise võimalused on eeslauljatel, kuid nad ei pruugi neid kasutada, sest viisi varieerimine ja üldse musitseerimine (laulmine) ei kuulu nende tähtsamate ülesannete hulka. Seto eeslaulja (rahvapäraselt iistütleja) põhiline funktsioon on sõnade etteütlemine; tema laulmismaneer on sageli kõnelähedane ning seetõttu ei ole väga olulised ka tema häälelised võimed. Puhtmuusikaline (st tekstiga mitte seotud) varieerimist esineb eeslauljatel enamasti laulu esimestes ridades ja seejärel viisivariant stabiliseerub, nii et siin võib olla tegemist ka lihtsalt viisi meenutamise protsessiga.

Muusikaline külg on tähtsamal kohal laulu kooriosas, kus üheks esteetiliseks väärtuseks on mitmehäälsus. Erinevalt eeslauljast on nõudmised killõ partii esitajale just muusikalist laadi. Killõ hääle kvaliteedist ja häälestusest (näiteks sellest, kas ta võtab natuke kõrgemalt või madalamalt) sõltub ka terve koori kõla. Samas on killõl viisi varieerimisel kõige piiratumad võimalused, sest tema partii peab püsima kahel-kolmel astmel, mille vaheldumise järjekord ei ole sugugi vaba. Torrõdel on selles mõttes rohkem valikuid ning varasemal ajal oli torrõ partiis alati heterofoonilisi hargnemisi, st et korraga kõlasid viisi erinevad variandid. Osaliselt oli see varieerimine teadvustamata, osaliselt teadvustatud. Mitmehäälse faktuuri rikastamise seisukohalt on eriti efektiivne nn “alumise torrõ  lisamine, mida võib pidada teadlikuks loominguliseks ilminguks. Mõne uurija arvates laulsid kooriosas alumist torrõt tavaliselt eeslauljad, kuid mitmekanaliliste salvestuste analüüs ei näita selles osas selget seost (eeslaulja esitatud alumise torrõ näide on Lelotamine_1).

Varieerimise intensiivsus erineb mõnevõrra naiste- ja meestelauludes. Kuna seto meestelauludes   pööratakse rohkem tähelepanu laulmisele ja musitseerimisele, siis esineb seal rohkem varieerimist nii eeslauljal kui ka kooril.

Tekst

Setod peavad uute laulutekstide loomise oskust ja spontaanset improviseerimist olulisimaks kriteeriumiks, mis näitab lauliku osavust ja kompetentsust. “Tõelise” seto laulu hinnatavamaid omadusi on selle ajakajalisus ning see, et laulu tekst sünnib laulmise hetkel. Headeks laulikuteks peetakse neid, kes suudavad improviseerida: luua traditsioonilist poeetikat, meetrikat ja vormeleid kasutades uusi laule või siis lisada vanadesse lauludesse omalt poolt midagi individuaalset. Seto Kuningriigi päevadel toimub sõnolisõ võistlus, kus võisteldakse just spontaanses loomingus. Seto laulude kogujad ja uurijad on samas pikka aega improvisatsioonidele eelistanud vanu ja “tüübikindlaid” laule, mistõttu väga olemuslik osa seto laulutraditsioonist on jäänud varju ning seda pole kuigivõrd publitseeritud ega uuritud.

Eestis nagu ka paljudes teistes Euroopa agraarmaades olid laulutraditsiooni põhilisteks kandjateks naised, samal ajal kui mehed olid rohkem seotud instrumentaalse muusikaga. Ka Setomaal on meeste laulmist leitud palju vähem kui naiste oma. Pärast Teist Maailmasõda oli meestelaulu traditsioon säilinud vaid väikeses piirkonnas Uusvada küla ümber ning valdav osa meestelaulu helisalvestisi pärinevad “Meremäe meeste leelokoorilt”.

Seto meestelaul erineb märgatavalt naistelaulust. See puudutab nii laulude tekste kui ka muusikalist stiili ja laulmismaneeri. Erinevad on ka laulude esitamise olukorrad: üks tüüpilisi situatsioone meestelaulu jaoks on nn kul´atamine e. küla peal käimine või hobustega sõitmine (sh ehalkäimine ning vastla- ja pulmasõidud) ja muidu pidutsemine. Seto meestelaulu kõige iseloomulikumat laululiiki võiks nimetada rahvapäraselt Vell´okõsõq, st natuke erinevate viisidega laulud, mis algavad pöördumisega “vel’okõsõ” või “velekeseq” või “poisokõsõ” vms (Laul laulust). Nende laulude sõnad on suures osas improvisatsioonilised ning neid saab kohendada vastavalt konkreetsele situatsioonile.

Seto meestelaulus domineerib selgelt viis teksti üle. Võrreldes naistelauluga on tekstid lühemad ja sageli improvisatsioonilised. Nii naiste – kui meestelaul esindab tekstiliselt sama traditsiooni, spetsiifilist ühele või teisele sugupoolele viitavat stilistikat või motiive pole kuigi palju. Funktsiooni ja teksti põhjal võib seto meestelaule jagada töö- ja tavandilauludeks, vähesel määral leidub ka lüro-eepikat. Iseloomulikum osa meestelauludest on siiski mitmesugused peoimprovisatsioonid.

Muusikaliselt eristab seto meestelaulu jõuline ja toretsev esitusmaneer ja suurem rõhk laulmisel endal. Seto mehed laulavad tunduvalt aeglasemalt ja valjemalt kui naised, kasutavad energilisemaid rütme ja äkilisi aktsente. Eeslaulja meloodias võib leida tunduvalt rohkem kvardi- ja kvindihüppeid kui naistelaulus (Meeste peolaul).

Meestelaulu mitmehäälsus on mõnevõrra keerulisem kui naistel. Kui seto naistelaul on valdavalt kahehäälne ja kolmandat partiid, nn alumist torrõt, leiab suhteliselt harva, siis meestelaul on peaaegu alati kolmehäälne ja alumist häält esitab mitu lauljat. Erinevalt naistelaulust, kus põhiliseks harmooniliseks intervalliks on terts, on meestelaulus väga tähtsad puhtad kvindid (noodistustes e-h ja f-calumise torrõ ja killõ vahel. Need kvindid on sageli “täidetud” keskmise häälega kolmkõlani, kuid võivad olla ka “tühjad” (Hällülaul)

 

Mitmehäälne laulmine on seto kultuuris märgilise tähendusega. Välja arvatud vähesed sooložanrid nagu karjaselaulud, hällilaulud ja surnuitkud, laulavad setod alati kooris ja alati mitmehäälselt. Samade laulude esitamine üksi on praktiliselt võimatu, sest mitmehäälsus on seto laulustiili lahutamatu osa.

Seto koor jaguneb kaheks kohustuslikuks partiiks, millel on rahvapärased nimetused – torrõ ja killõ. Torrõ on peamine partii, mida lauldakse mitmekesi ja mis kordab (enamasti muudetud kujul) eeslaulja viisi. Killõ on soleeriv kõrvalhääl, mis püsib helirea ülemistel astmetel. Kui seto laulu noodistatakse ühel real, siis kirjutatakse torrõ partii noodivartega allapoole ja killõ partii ülespoole. Eeslaulja laulab melostroofi kooriosas torrõt, mistõttu kirjutatakse ka tema partii noodivartega allapoole:

Seto mitmehäälsus on olemuselt harmooniline, st et meloodia liikumisest tähtsam on harmooniakomplekside (“akordide”) vaheldumine. Muidugi ei ole siin tegemist euroopaliku mažoor-minoorse harmooniaga vaid väga iidse muusikalise süsteemiga, mis baseerub kahe harmooniakompleksi vastandamisel. Anhemitoonilises, anhemitoonilis-diatoonilises ja diatoonilises laadis koosnevad need kompleksid astmetest d-f(is)-a-c ja e-g-h. Pooltoon-poolteisttoon-laadis on need d-fis-ais (d-fis-b) ja es-g-h (es-g-ces) (Kalaranna laul). Mitmehäälsuse põhiline harmooniline printsiip seisneb selles, et korraga peavad kõlama ühte komleksi kuuluvad astmed. See määrab nii killõ partii ehitust kui ka viisi varieerimist torrõ partiis.

Killõ partii võib ehituda kolmel viisil:

  • Kõige sagedamini kasutab killõ helirea kahte või kolme ülemist astet, mis vahelduvad vastavuses viisi harmoonilise rütmiga (Kalaranna laul). Sellist killõ partiid võib leida kõikide helireatüüpidega lauludes. Killõ partii esitajal peab olema hea harmoonia tunnetus, et kasutada oma paari astet õiges rütmis.
  • Pooltoon-poolteisttoon-helireaga lauludes esineb ka burdooni taolist killõt, mis püsib helirea ülemisel astmel (aste b helireas d-es-fis-g-b), laskudes fraaside lõppudes laadi tugihelile g (Lelotamine_1). Mitmekanaliliste salvestuste akustiline analüüs näitab siiski, et ka nendes lauludes järgivad killõd mingil määral viisi harmoonilist rütmi, kasutades aeg-ajalt astet ces (Lelotamine_2, Hähkämine_1). Seejuures võib intervall b ja ces vahel olla pooltoonist kitsam.
  • Seto uuemas laulustiilis võib killõ partii olla laiema diapasooniga ning liikuda paralleelsetes tertsides torrõ partiiga (Vanaemakese laul).

Torrõ partii puhul peab arvestama sellega, et torrõd ei pruugi laulda unisoonis. Eri lauljate viisivariandid võivad erineda ja nii tekib nn heterofoonia – ühe meloodia variantide kooskõlamine (Saja ääl). Vanemate ja uuemate mitmekanaliliste salvestuste võrdlus näitab, et varasemal ajal oli torrõ partiis rohkem heterofoonilisi hargnemisi. Tänapäeva torrõd kipuvad laulma unisoonis.

Mõnikord esineb torrõ partiis ka sellist häälte hargnemist, mida võiks lugeda juba kolmanda partii tekkeks. Rahvamuusika uurijad nimetavad seda kolmandat partiid “alumiseks torrõks. Alumine torrõ kasutab helirea alumist osa, kuid kindlaid reegleid, mille järgi ehituvad tema viisivariandid, ei ole. Kehtib vaid eelmainitud üldine harmooniline printsiip (Lelotamine_1).

Seto mitmehäälsusele on omane tämbriline kontrast torrõ ja killõ partii vahel. Killõ hääletämber on torrõdest tunduvalt teravam ja pingelisem. Hääle säravama kõla saavutamiseks laulavad head killõd pisut kõrgemalt. See on oletatavasti üks põhjusi, miks seto kooril tõuseb laulu jooksul järk-järgult “helistik”. Kui see läheb nii kõrgeks, et laulmine (eriti killõl) muutub raskeks, võtab eeslaulja järgmist rida melostroofi järsult madalamalt. Seda erilist võtet nimetatakse kergütämiseks, mis tähendab laulmise kergendamist.

Traditsionaalse muusikalise stiili üheks tähtsaks tunnuseks on helilaadid. Rahvalaulu esitaja peab tunnetama viiside aluseks olevaid helilaade. Ka kaasaegsele viljelejale oleks kasulik neid teada. Seto laulu puhul on eriti oluline vanemate helilaadide tundmine, sest nende kõla on tänapäeva inimese jaoks niivõrd ebatavaline, et pelgalt kuulmise järgi on neid raske ära õppida. Seetõttu kipub just see vanem ja omapärasem laulustiil kaasaegsete leelokooride repertuaarist kaduma.

Seto rahvalaulus võib eristada nelja põhilist helilaadi, mida teaduslikus keeles nimetatakse

  1. pooltoon-poolteisttoon-laadiks,
  2. anhemitooniliseks laadiks,
  3. anhemitoonilis-diatooniliseks laadiks ja
  4. diatooniliseks laadiks.

Pooltoon-poolteisttoon-laad on nendest kõige arhailisem ja omapärasem (Kalaranna laul, Lelotamine_1, Lelotamine_2, Hähkämine_1) ning seda on kõige raskem järgi teha. Euroopalik noodikiri ei sobi hästi selle laadi noodistamiseks, kuid vajadusel võiks kasutada järgmist kirjaviisi:

Huvitaval kombel on sellel iidsel helireal sümmeetriline struktuur: siin vahelduvad regulaarselt (umbes) pooletoonilised (d-es, fis-g ja ais-h) ja poolteisttoonilised (es-fis ja g-ais) intervallid. Noodikogumikes võib sageli leida sama helirea teistsugust kirjutamisviisi – d-es-fis-g-b-ces, mis on eelpool pakutust vähem loogiline, sest üks poolteisttooniline astmevahe on siin märgitud kui suurendatud sekund (es-fis), teine aga kui väike terts (g-b). Selline kirjutamisviis tekkis ja jäi kasutusse seetõttu, et enne kui Jaan Sarv avastas astme ces olemasolu seto pooltoon-poolteisttoon-helireas, noodistati seto viise “harmoonilises minooris” (d-es-fis-g-b langeb kokku ilma teise astmeta harmoonilise g-molliga).

Noodikiri näitab astmete vahelisi intervalle vaid ligikaudselt. Tegelikult ei ole tegemist tempereeritud pool- ja poolteisttoonidega ning pealegi võib astmete kõrgus varieeruda isegi ühe lauluesituse vältel. Sellist varieerumist näidatakse noodistustes kas tavaliste alteratsioonimärkidega või, väiksemate kõrvalekaldumiste puhul, nooltega nootide kohal. Mõned, eriti noorematest lauljatest koosnevad leelokoorid, kipuvad intoneerima kahte ülemist astet (ais ja h) pool tooni madalamalt; siis tekib harjumuspärast harmoonilist minoori meenutav helirida d-es-fis-g-a-b (Hähkämine_2). Mõnikord juhtub, et osa lauljatest laulab astet ais madalalt, teised aga kõrgelt (Hähkämine_1).

Anhemitooniline, anhemitoonilis-diatooniline ja diatooniline helirida kattuvad suurel määral omavahel ning neid saab näidata ühel skeemil:

Arhailine anhemitooniline (st ilma pooltoonideta) helirida e-g-a-h esineb põhiliselt soololauludes ja koorilaulude torrõ partiis. Killõ lisab tavaliselt sellele helireale astme c ja laad muutub anhemitoonilis-diatooniliseks: e-g-a-h-c. Uuemas stiilis laulvad koorid lisavad vanale helireale astmeid fis ja d, laiendades seda seitsmeastmelise diatoonikani, mis assotsieerub euroopaliku mažooriga (antud juhul G-duuriga) – d-e-fis-g-a-h-c. Kuigi anhemitoonilised ja diatoonilised heliread on laialt levinud eri rahvaste muusikas, kõlavad ka need parimatel (traditsioonilisematel) seto leelokooridel omapäraselt, mille põhjuseks on erilised kõrvalekaldumised tempereeritud häälestusest. Enamasti on need seotud pooltoon-poolteisttoon-laadi mõjuga: nii kõrgendavad paljud killõd kergelt astet a (Saja ääl, Vihm ja vaeslaps), eeslauljad ja torrõd võivad aga madaldada astet e (Vihm ja vaeslaps). Kui helirida on e-g-a-h-c, siis esineb sageli astme a madaldamist (Hällü ääl), mille tõttu läheneb helirida pooltoon-poolteisttoon-laadile e-g-as-h-c.

Seto meestelauludele on iseloomulik helirida e-f-g-a-h-c, mis võimaldab kasutada mitmehäälsuses puhtaid kvinte e-h ja f-c (Meeste peolaul, Hällülaul):

 

 

Seto laulude eripära

Seto mitmehäälne laulutraditsioon ehk leelo on rohkem kui tuhande aastase ajalooga mitmehäälne traditsionaalne laul – setode laulmisviis ja kogu laulukultuur laiemalt, mis on sündinud ja säilinud spetsiifilistes ajaloolistes ja sotsiaalsetes oludes. Teksti ja meetrika poolest on tegemist läänemeresoome vanema nn runo- või regilaulu traditsiooni eripärase lokaalvariandiga. Seto laulude poeetika, motiivistik ning värsisüsteem on seotud küll üldisema regilaulutraditsiooniga, kuid on siiski selgelt omanäoline. Setomaal on paljud mujalgi tuntud laulumotiivid ja -tüübid saanud lokaalse kuju ning ka laulude värsimõõdu aluseks olev kaheksasilbiku kõrval leidub selle laiendusi ja muid edasiarendusi.

Esitus ja tähendus

Seto koorilaulule on iseloomulik eeslaulja ja koori vaheldumine: tavaliselt laulab eeslaulja värsi ning koor liitub rea lõpusilpidel eeslauljaga ja kordab sama värssi. Samas leidub ka laule, kus koor kogu värssi ei korda (hähkämine). Koori ja eeslaulja värss on sageli nii muusikaliselt kui tekstiliselt natuke erinev. Teatud lauludes pikendatakse kooripartiis eeslaulja värssi korduste või refräänsõnadega. Teisalt ei pruugi koor näiteks korrata eeslaulja variatsiooni või tekstilist laiendust ning laulab enamasti aeglasemalt kui eeslaulja. Tavaliselt laulab eeslaulja kõnelähedasemalt ning koor kordab värssi meloodilisemalt ja rütmiliselt stabiilsemana.

Esitus sõltus selle kontekstist. Vabas õhus ja suuremas seltskonnas kõlas laul teisiti kui tubaste tööde juures. Teatud laulud pidid kaugele kostma (nt hällülaul, mäehääl) ja neid lauldi tõenäoliselt intensiivsemalt ja valjemalt. Ka meestelaulu juures peeti pingelisuseni intensiivset tooni, kõlavust ja valjust ilusaks. Laulu kontekstist võis sõltuda ka selle sisu: naiste seltskonnas lauldud laulud erinesid segaseltskonnas lauldud lauludest.

Laulus ja itkus võis väljendada asju, mis tavasuhtluses polnud võimalik. Itkemine matustel ja pulmades oli traditsiooni poolt ette kirjutatud rituaalne nutt, millel oli kindel funktsioon. Surnuitk oli kui kommunikatsioon teispoolsusega ning mõrsjaitk andis võimaluse olla kriitiline ja väljendada avalikult oma meeleheidet. Itkužanr on seto traditsioonis seotud sooga, itkesid ainult naised.

Setode laulmine või vaikimine oli traditsiooniliselt seotud kirikukalendriga. Paastude ja pühade tsükkel, aga ka perioodilised talutööd, jagasid aastaringi laulurikkamateks ja lauluvaesemateks perioodideks.

Värsisüsteem ja poeetika

Suuremat osa seto vanema laulu värsimõõdust võib pidada silbilis-rõhulis-vältelise värsisüsteemi (regivärss) kuuluvaks. Siiski on tegeliku ehk lauldava seto laulu värsimõõt küllaltki erinev nn klassikalisest Kalevala-mõõdust (kaheksast silbist koosnevad võrdmõõdulised read). Sageli venitatakse korduste, lisasilpide ja silbi jagamistega meloodia klassikalisest kaheksast silpnoodist pikemaks. Meestelaulus võib lauldava värsi pikkus olla kohati lausa paarkümmend silpi, nt värss läämi nurmõ kündemähe võib laulus kõlada läämi-ks kõnõ küllõ nurmõ mi viil õks künde-ks-kõsõ-mahe, vaie!

Lisaks regivärsi 8-silbilisele (neli rõhulist positsiooni) mudelile võib seto laulude hulgas leida ka regivärsist mõneti erinevaid struktuure (itkud, lastelaulud jne). Uuem seto laul on lõppriimiline või siirdevormiline: selle aluseks on rõhulis-silbiline värsisüsteem.

Seto laulu tekstiline pool esindab selgelt läänemeresoome laulutraditsiooni. Värsse seob algriim ja parallelism, algriimiga seotud sõnapaarid ning parallelismiread toimivad vormelitena, mille abil pannakse kokku uusi tekste ja tuletatakse meelde vanu.

Laulude liigitamise võimalusi

Muusikalisi kriteeriumeid aluseks võttes saab seto vokaalmuusikat jagada ühehäälseks ja mitmehäälseks. Üldiselt on seto laul mitmehäälne, soololaulud on vaid hällilaulud, karjaselaulud, surnuitkud, loitsud, osa lastelauludest.

Eesmärgist lähtuvalt on seto laule võimalik küllaltki erinevalt rühmitada. Liigitus võib põhineda laulu teksti, muusika, värsimõõdu või esituskonteksti mingil aspektil. Rahvalik laulude liigitus põhineb laulu ja selle esituse erinevatel aspektidel ning selline liigitus pole sageli kogu laulukultuuri ühtlaselt kattev. Setod võivad rühmitada oma laule nii teksti (vana laul, pikk laul, ts´ortsilaul), viisi (saja ääl, hällü ääl, hähkämine_2), funktsiooni (sõiduääl, põimulaul, praasnigulaul) kui esitaja (miihilaul, naisilaul, lastõlaul) alusel. Ühtset liigitusalust pole, kuna see pole olnud traditsioonikandja seisukohalt oluline.

Liigitamine värsimõõdu ja teksti põhjal

Värsimõõdu ja teksti järgi jagunevad seto laulud itkudeks, regilaulueelseteks lauludeks, regilauludeks ja uuemateks lauludeks. Seto kultuuri on nimetatud itkukultuuriks, sest nii matustel kui pulmades itkemist on peetud väga oluliseks. Seto itkud on küllaltki laululised (eriti mõrsjaitkud) ning nende poeetika ja muusikaline külg on lähedalt seotud regilauluga. Itkudest tunnevad setod surnuitke, mõrsjaitke, nekrutiitke ja olmeitke. Regilaulueelsed muusikalised žanrid on nt loitsud, hüüded, lugemised, loodushäälendid, osa muinasjuttude lauludest, osa lastelauludest.

Jakob Hurda järgi tundsid setod laulude tekstipõhist kolmikjaotust: vanad laulud (vana’ laulu’), korralaulud (kõrra-laulu’) ja improvisatsioonid (tsorts-laulu’). Termin vana’ laulu’ tähistas lüro-eepilisi laule, kõrralaulu’ lüürikat ning tsorts-laulu’ tähistas nii improvisatsioone kui ka obstsöönseid laule (NB! tasub tähele panna, et Hurda jaoks oli lüürika ja improvisatsioonide piir üsna hägune!).

Teksti teatud tunnuste järgi võib laule jagada lüro-eepilisteks ja lüürilisteks. Jakob Hurt on “Setukeste lauludes” (1904) lüro-eepika jaganud struktuuri poolest liht- ja liitlauludeks ning sisu poolest muinasusulisteks, ristiusulisteks, muinasjutulisteks ja ilujutulisteks lauludeks. Paul Hagu on jaganud seto lüro-eepikat müütilisteks lauludeks, perekonnaballaadideks, lauludeks armastusest, kosjadest, abielust, lauludeks igapäevasest elust ja muinasjutulauludeks.

Liigitamine funktsiooni põhjal

Lüürika omakorda jaguneb funktsiooni järgi töölauludeks ning tavandiga seotud lüürikaks (pulmalaulud, kalendritähtpäevade laulud) ja tavandiväliseks lüürikaks (üldised peolaulud, improvisatsioonid). Lüürikat on võimalik paigutada erinevatesse temaatilistesse rühmadesse (laulud ühiskondlikest suhetest, noorte omavahelised suhted jne) mida rahvalaulude väljaandjad sageli ongi teinud.

Seto pulm oli laulu- ja itkupulm, st laulmine saatis ja juhatas sisse rituaale ja tegevusi. Rahvapäraselt on liigitatud pulmalaule viisi või funktsiooni järgi ning nimetused võivad olla kirjeldavad (lavva takka laulmine, saadi ääl), seotud refräänsõnaga (kaaskõlõminõ) või spetsiaalsele laululiigile viitavad (mõrsjaikk, hähkämine).

Kalendritähtpäevade laulud olid seotud õigeusupühadega (lihavõttõ hällülaul, urbõpäävä tsõõtaminõ, jaanilaul, maaselitsa kul´atamisõ laul) sageli olid pühadega seotud ka mitmed laulumängud ja mängulaulud (talsipühi ilo).

Funktsiooni ja esitajate järgi jaotatakse seto laule naiste-, meeste- ja lastelauludeks. Temaatiliselt võib veel eristada poiste- ja meestelaule ning neidude ja naistelaule. Meeste- või naistelauluks liigitamine viitab enamasti nii mingile muusikalisele kui mõnikord ka tekstilisele või stiililisele eripärale.

Viis

Seto laulutraditsioonis võib eristada vanema ja uuema päritoluga laule, mis erinevad nii sõnalise teksti kui ka muusikalise stiili poolest. Stiililierinevusi võib leida ka siis, kui võrdleme seto naistelaulu ja meestelaulu.

Seto vanemaid ja uuemaid laule ühendab mitmehäälsuse moodustamise üldine printsiip – torrõ ja killõ partii vastandumine. Ühiseks jooneks võib pidada samuti laadi põhiheli asukohta helirea keskel, kuigi mõnes uuemas laulus võib see ka allapoole nihkuda.

Muusikalised erinevused seto laulu vanema ja uuema stiili vahel väljenduvad mitmes aspektis. Esiteks on uuematele lauludele iseloomulikud diatoonilised heliread, samal ajal kui vanemates lauludes esineb rohkem pooltoon-poolteisttoon-laadi ja anhemitoonika ilminguid. Seejuures on uuemates lauludes selgesti märgatavad euroopalikule mažoor-minoorile omased toonika ja dominandi suhted (Tuli palas, küll om vallus, Oma koori kiitmine).

Teiseks kasutab uuemate laulude rütmisüsteem rohkem erinevaid vältusi (kaheksandik-, veerand- ja poolnoote), mis on omavahel selges proportsionaalses vahekorras, ning rütm allub regulaarsele meetrumile (Tuli palas, küll om vallus, Oma koori kiitmine). Vanemate laulude rütmisüsteem põhineb seevastu enam-vähem võrdsete silpnootide (kaheksandiknootide) ühendamisel rühmadesse kahe ja kolme kaupa, mille puhul regulaarset meetrumit ei teki. Pikemad noodid on vanemates lauludes sageli ebamäärase pikkusega ning ei suhestu lühemate vältustega proportsionaalselt (Lelotamine, Hähkämine).

Kolmandaks võib erinev olla killõ partii ehitusprintsiip. Kui vanemates lauludes püsib killõ helirea kahel-kolmel ülemisel astmel ja sõltub laulu põhilisest viisist (e. torrõ partiist) vaid harmooniliselt, siis uuemates lauludes on killõ diapasoon sageli laiem, samuti esineb põhimeloodia saatmist paralleelsetes tertsides (Vanaemakese laul).

Eelpool kirjeldatud stiilijooned ei pruugi alati esineda kõik koos. Samuti võivad vanema päritoluga viisid olla tõlgendatud uuemas stiilis ja mõnikord ka vastupidi.

Tekst

Teksti poolest võib seto laulutraditsiooni jagada regilauluks, uuemaks lauluks ning siirdevormiliseks lauluks. Vanema ehk regilaululise stiili elujõulisuse tõttu on seto laulu uuem stiil pigem tagaplaanil ega domineeri ka täna. Uuem ehk riimiline laul on suuremas osas laenuline ja selle keelgi võib olla kirjakeele mõjudega või lausa kirjakeelne.

Seto laulupidu. Ivan Lind, Semjon Dublevski, Anne Vabarna jt. Petseri, 1924. Eesti Rahvaluule Arhiiv.
Anna Kõivo, Jekaterina Lummo, Maria Rõžikova jt leelopäeval. Eesti Rahvaluule Arhiiv
Värska kirik, 2008. Andrus Kalkun
Anna Haavapuu, Maria Jeremejeva, Jekaterina Horovets, Veera Jeremejeva. Krestjansk, 2007. Andreas Kalkun, Eesti Rahvaluule Arhiiv
Mõrsja podruskitega. Melso, 1922. Armas Otto Väisänen, Eesti Rahva Muuseum
Seto rahvalaulikud Tartus, 1928. Istuvad Anna Teplenkov, Anastasia Vabarna, Anne Vabarna, Matrjona Suuvere, Irina Suuraid. Seisavad Mihhail Suuvere, Aleksei Uibo, Ivan Vabarna, Ivan Lind. Paulopriit Voolaine. Eesti Kultuurilooline Arhiiv.
Mõrsja podruskitega, 1996. Ain Sarv, Eesti Rahvaluule Arhiiv
Uusvada koor, 1973. Ingrid Rüütel, Eesti Rahvaluule Arhiiv
Anastasia Kanniste, Martina Ir´o, Hilana Taarka, Miko Ode, Anna Kõiv. Obinitsa, 1922. Armas Otto Väisänen, Eesti Rahva Muuseum
Helmekaalaq leelopäeval. Maria Tuvi, Maria Riiner, Aino Tiisler, Anne Linnupuu jt. Värska, 1984. Eesti Rahvaluule Arhiiv
Leiko leelopäeval. Liina Lind, Eve Kapten, Lidia Lind, Maime Kapten, Jevgenia Sui, Marta Luigelaht, Aleksandra Hade, Maria Raudla jt. Värska, 1983. Eesti Rahvaluule Arhiiv
Hilana Taarka kooriga. Hilana, 1921. Armas Otto Väisänen, Eesti Rahva Muuseum

Loe lisaks:

Kalkun, Andreas 2007. Nähtamatu ja nähtav pärimus. Seto rahvaluule kogumisest ning menstruatsiooni ja sünnitusjärgse käitumisega seotud tabudest.Ariadne lõng. Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus (ENUT), Tallinna Ülikool. VII aastakäik 1/2, 3-18.

Triinu Ojamaa and Andreas Kalkun 2009. Orthodox chanting and traditional singing: conflicts and compromises. - Dahlig, P. (ed.) Traditional Musical Cultures in Central-Eastern Europe. Ecclesiastical and Folk Transmission. Warsaw: University of Warsaw: Institute of Musicology Warsaw; Warsaw Learned Society; Polish Academy of Sciences: Institute of Arts. 157-180.

Gandšu, Jelena 2002. Vaimuliku laulu folkloriseerumisest Värska Püha Jüri kirikus. – Lemmeleht. Pro Folkloristika. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum. 17-24
või www.folklore.ee

Sarapuu, Kristi 2009. Eesti algupäraste õigeusu kirikulaulude stiilist.
www.usuteadus.ee

Vaata:

antifooni kohta: www.orthodox.ee

ekteenia kohta: www.orthodox.ee

“Keerubide laulu”  ja sellega seotud toimingute kohta:
www.orthodox.ee
www.orthodox.ee
www.orthodox.ee
www.orthodox.ee

kondaki kohta: www.orthodox.ee

tropari kohta: www.orthodox.ee

Loe lisaks:

Kalkun, Andreas 2008. Setomaa Sibereh: vahtsõ’ üte huulitsaga külä’. – Setomaa, nr 18,8.

Kalkun, Andreas 2008. Setokõsõq Siberih. – Peko Helü nr 3, 10-14.

Kalkun, Andreas 2009. Seto laulust Siberih. – Setomaa nr 1-2, 12.

Kalkun, Andreas ja Korb, Anu 2007. Setod Siberimaal. – Sirp, nr 39, 10 või www.sirp.ee

Korb, Anu 2008. Välitööd rahvuskaaslaste juures Krasnojarski krais. – Mäetagused nr 40, 83-98 või www.folklore.ee

Tuisk, Astrid 2008. Laia Siberimaa eestlased. – Maaleht, 11. September või www.maamajandus.ee

 

Loe lisaks:

Killõ seto lauludes. Mõned akustiliste mõõtmiste tulemused”

“Varieeruvatest helilaadidest setu rahvalaulus akustilise analüüsi põhjal”

Loe lisaks:

Ellermaa, Eve. Kolme koori lugu. Ettekanne leelokonverentsil.

Kalkun, Andreas (toim.) 2004. Leiko. 40 aastat Värska leelokoori. Tartu.

Vaata

Leiko kohta www.setomaa.ee
Kuldats´auga kohta: www.kuldatsauk.ee  ja www.setomaa.ee
Värska Naiste Leelokoori kohta: www.setomaa.ee
Laanõtsirgu kohta: www.setomaa.ee
Helmise kohta: www.setomaa.ee
Hõpõhelmeq  ja Meremäe Meheq kohta: www.rahvakultuur.ee
Helbi koori kohta: www.setomaa.ee
Tsibihärbläseq kohta: www.setomaa.ee
Mokornulga Leelokoori kohta: www.setomaa.ee
Sõsarõq kohta: www.setomaa.ee
Siidisõsarõq kohta: www.setomaa.ee
Õiõ Seto’ kohta: www.setomaa.ee
Hõpõhõimu kohta: www.setomaa.ee
Helmekaalaq kohta: www.setomaa.ee
Liinatsuraq  kohta: liinatsuraq.ee ja www.setomaa.ee
Kull´akõsõq kohta: www.setomaa.ee

Loe lisaks:

Kalkun, Andreas 2003. Seto naisautobiograafide maailm.Ariadne lõng. Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus (ENUT), Tallinna Pedagoogikaülikool. IV aastakäik 1/2, 6-21..

Kalkun, Andreas 2002. Sondsu Anna elulood. – Hiiemäe, M. (toim.), Lemmeleht. Pro Folkloristica IX. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum.  38-56.

Kalkun, Andreas 2003: Pihtivad naised. Seto naiste eluloolaulud. Hiiemäe, M., Labi, K., Oras, J. (toim.), Pro Folkloristica X. Tartu. 32-61 või www.etis.ee

Kalkun, Andreas 2003: Seto naisautobiograafide maailm – Ariadne Lõng nr 1/2. 6-20. või www.etis.ee

Kalkun, Andreas 2004:  Anne Vabarna nina. Tõest ja valest seto naiste autobiograafilistes lauludes. – Sarv, M. (toim.). Regilaul- loodud või saadud? Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum. 29-49.

Kalkun, Andreas 2006. Rahvaluulekoguja kui looja. Seto pärimuse representeerimisest Jakob Hurda „Setukeste lauludes“. – Lintrop, A. (toim.), Regilaul – esitus ja tõlgendus. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum. 67-86.

Pärtlas, Žanna 2004. Muusikalise loomingu võimalikkusest setu mitmehäälses laulutraditsioonis. – Sarv, M. (toim.) Regilaul – loodud või saadud? Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum.  73-88.

Sarv, Vaike 1997. Setu improvisatsioonid esimesel Kuninga kuulutamisel. – Ümin. Tartu: Eesti Rahva Muuseumi Sõprade Selts. 79-95.

Sarv, Õie 2004. Kukka Mari laulu’ ku aolugu. –  Sarv, M. (toim.), Regilaul- loodud või saadud? Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum. 51-62.

 

Loe lisaks:

Sarv, Vaike 2001. Setu vanema meestelaulu meetrumist rütmilise ja tonaalse organisatsiooni taustal. –  Jaago, T., Sarv. M. (toim.) Regilaul – keel, muusika, poeetika. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum. 95-116.

Loe lisaks:

Пяртлас, Жанна 2008. Принципы бурдона и гармонического согласования в сетуском вокальном многоголосии: закономерности строения партии killõ.Финно-угорское многоголосие в контексте других музыкальных культур. Töid etnomusikoloogia alalt 5. Ред. Трийну Оямаа, Жанна Пяртлас. Тарту: Эстонский Литературный Музей, Эстонская Академия Музыки и Театра, 107-122.

Пяртлас, Жанна 2008. Гармонический ритм и проблема типологизации народных напевов (на материале многоголосных сету-эстонских песен).Финно-угорские музыкальные традиции в контексте межэтнических отношений. сб. науч. тр. Редкол.: Н. И. Бояркин (отв. ред.), Л. Б. Бояркина (сост.), М. В. Логинова, Е. В. Сычева ; вступ. ст. Н. П. Макаркина. Саранск : Издательство Мордовского университета, 240-253.

Pärtlas, Žanna 2006. Foundation of the Typology of Setu Folk Tunes. Setu rahvaviiside tüpoloogia alustest. – Ojamaa, T., Kalkun, A. (toim.), Individual and Collective in Treaditional Culture. Individuaalne ja kollektiivne traditsionaalses kultuuris. Töid etnomusikoloogia alalt 4. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi etnomusikoloogia osakond,19-28.

Pärtlas, Žanna 2006. “Sümmeetrilised laadid” ja monointervalliline mitmehäälsus vokaalses rahvamuusikas: mõningaid paralleele setu ja Lõuna-Venemaa rahvalaulu vahel. – Lintrop, A. (toim.), Regilaul – esitus ja tõlgendus. Eesti Rahvaluule Arhiivi Toimetised 23, 219-248.

Pärtlas, Žanna 1995. Mitmehäälsuse rollist erinevate rahvuslike folklooritraditsioonide vastastikusel mõjutamisel (Krasnojarski krai Karatuzi rajoonis salvestatud eesti laulude põhjal).Eksitaja. Tartu. 56-58.

Sarv, Vaike 1978. Setu mitmehäälsus: kogumislugu ja kokkuvõte. - Teater. Muusika. Kino, 7. 22-30.

Кольк Удо 1979. Проблемы сетуского многоголосия. –  Regivärss. Töid eesti filoloogia alalt 6. Tartu Riikliku Ülikooli Toimetised 501. Тарту. 90-101.

Loe lisaks:

Пяртлас, Жанна 2008. Принципы бурдона и гармонического согласования в сетуском вокальном многоголосии: закономерности строения партии killõ.Финно-угорское многоголосие в контексте других музыкальных культур. Töid etnomusikoloogia alalt 5. Ред. Трийну Оямаа, Жанна Пяртлас. Тарту: Эстонский Литературный Музей, Эстонская Академия Музыки и Театра, 107-122.

Пяртлас, Жанна 2004. О ладовом “двуязычии” сетуских многоголосных песен.Механизмы передачи фольклорной традиции. С.-Петербург: РИИИ, 78-90.

Pärtlas, Žanna 2006. Foundation of the Typology of Setu Folk Tunes. Setu rahvaviiside tüpoloogia alustest. – Ojamaa, T., Kalkun, A. (toim.), Individual and Collective in Treaditional Culture. Individuaalne ja kollektiivne traditsionaalses kultuuris. Töid etnomusikoloogia alalt 4. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi etnomusikoloogia osakond,19-28.

Pärtlas, Žanna 2006. “Sümmeetrilised laadid” ja monointervalliline mitmehäälsus vokaalses rahvamuusikas: mõningaid paralleele setu ja Lõuna-Venemaa rahvalaulu vahel. – Lintrop, A. (toim.), Regilaul – esitus ja tõlgendus. Eesti Rahvaluule Arhiivi Toimetised 23, 219-248.

Пяртлас, Жанна 2010. О проблеме восприятия и нотации ладов с подвижными ступенями: эксперимент Листопадова и сетуские архаические звукоряды.Фольклор и мы: традиционная культура в зеркале ее восприятий. Отв. ред. Некрылова А. Ф., сост. Альмеева Н. Ю., ред. Ромодин А. В. Санкт-Петербург: Изд-во РИИИ, 20-32.

Sarv, Jaan 1980. Расшифровка сетуского многоголосия при помощи многоканальной студийной аппаратуры.Финно-угорский музыкальный фольклор и взаимосвязи с соседними культурами. Tallinn: Eesti Raamat,  103-126.

Pärtlas, Žanna 1997. Tähelepanekuid setu laulu laadiehitusest ja mitmehäälsusest. –  Teater. Muusika. Kino, 1. 23-28.

Pärtlas, Žanna 2000.  Helide funktsionaalsuhetest setu pooltoon-poolteisttoon-laadis (mitmekanaliliste salvestuste distributiivanalüüsi põhjal). –  Töid muusikateooria alalt 1. Tallinn. 115-140.

Pärtlas, Žanna 2001. Viisi rütmilisest vormist ja laadirütmist setu mitmehäälses rahvalaulus. –  Jaago, T., Sarv. M. (toim.) Regilaul – keel, muusika, poeetika. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum. 117-152.

Pärtlas, Žanna 2006. “Sümmeetrilised laadid” ja monointervalliline mitmehäälsus vokaalses rahvamuusikas: mõningaid paralleele setu ja Lõuna-Venemaa rahvalaulu vahel. – Lintrop, A. (toim.), Regilaul – esitus ja tõlgendus. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum. 219-250.

 

Loe lisaks:

Hagu, Paul 1980. Eitav parallelism regivärsi stiilivõttena. – Eesti rahvaluule žanriprobleemid. TRÜ Toimetised, 528,  49-68.

Hagu, Paul 1995. Poeesia eksam: Setu mõrsjaitkudest kõrvutuses läänemeresoomlaste põhjapoolsema itkutraditsiooniga.Akadeemia, 7/11, 2262-2288.

Kuutma, Kristin 2005. Pärimuskultuurist kultuurisümboliks. Saami etnograafia ja seto eepose loomislugu. EKLA töid kirjandusest ja kultuuriloost, 3. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum.

Rüütel, Ingrid 1999. Setu rahvalaulu kihistused ja etnokultuuriline taust. In Keel ja Kirjandus 1. 33–52.

Tampere, Herbert 1934. Eeslaulja ja koor setu rahvalaulude ettekandmisel.Eesti Rahva Muuseumi Aastaraamat 9/10. Tartu, 49-4.

Sarv, Vaike 2000.  Setu itkukultuur. Ars Musicae Popularis 14. Tartu-Tampere.

Hurt, Jakob 1904. Setukeste laulud II ja III, www.folklore.ee

Loe lisaks:

Rüütel, Ingrid 1999. Setu rahvalaulu kihistused ja etnokultuuriline taust. In Keel ja Kirjandus 1. 33–52.

Sarv, Vaike 2001. Setu vanema meestelaulu meetrumist rütmilise ja tonaalse organisatsiooni taustal. –  Jaago, T., Sarv. M. (toim.) Regilaul – keel, muusika, poeetika. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum. 95-116.