Seto kirikulaul

Seto õigeusukogudused ja kirikukoorid

Setomaa on vanim ja kõige ühtsem ortodoksne piirkond Eestis. Eesti territooriumil olevad seto kogudused kuuluvad Konstantinoopli patriarhaadi alla. Praegu tegutseb Setomaal kogudus viie kiriku juures: Värska Suurmärter Püha Georgiuse kirik, Saatse Suurmärter Paraskeva kirik, Obinitsa Issanda Muutmise kirik, Miikse Ristija Johannese kirik ja Luhamaa Pühavaimu kirik.

Ortodoksi jumalatenistusel on kirikukooril kandev osa. Suuremad koorid on Värska ja Saatse kogudustes. Obinitsa, Meeksi ja Luhamaa kirikutes ei peeta teenistusi igal nädalal ning ka sealsed koorid on väiksemad.

Petserimaa paljudes kirikutes, kus olid varem seto-vene segakogudused (Taelova, Mõla, Pankjavitsa, Saalesja jt), on setod nüüdseks jäänud vähemusse. Petserimaal laulab täna setosid vaid Petseri Varvara kirikus.

Setosid kuulub ka ajaloolise Võromaa ja Setomaa piiril asuvatesse kogudustesse. Kultuuriliste seoste ja sarnaste olude tõttu on ka Räpina Püha Sakariase ja Elisabeti koguduse ning Võõpsu Püha Nikolai koguduse kirikulaulutraditsioon sarnane Setomaa omale.

Seto kirikukooride eripärast

Kirikukoorid on enamasti kolme- või ka neljahäälsed, olenevalt sellest, kui palju lauljaid kooris on. Tänapäeval napib koorides meeshääli, mistõttu aldid laulavad mõnikord bassipartiid. Igal kooril on juhataja. Enamasti pole koori juhatajal muusikaharidust ning oma juhirollis saab ta toetuda peamiselt pikale kirikus laulmise kogemusele. Koori juhataja ülesandeks on teatud situatsioonis õige laulu valimine ja laulu alustamiseks märku andmine. Lauljatele hääli ei anta, nad võtavad õige hääle üles preestri või diakoni retsitatiivist või siis lihtsalt hakkavad koori juhatajaga kaasa laulma.

Muusikateadlased tõdesid juba enam kui kümmekond aastat tagasi, et kirikulaulutraditsioon Setomaal on folkloriseerumas. See tähendab, et sarnaselt rahvalauluga toimib ka kirikulaul tänapäeva Setomaal valdavalt suulise traditsioona. Lauljad pole saanud läänelikku muusikaharidust ega kasuta noodiraamatuid.

Värska kirikukoor

Värska kirikumuusika kujundajaks peetakse Jakob Ivanovitš Voznessenskit (1880-1946), kes õpetas muusikat oma tütrele Raissale. Alates 1950. aastatest juhatas Raissa Mandel pikka aega Värska kirikukoori, õpetades koorile noodi järgi viise, mis olid pärit tema isa noodiraamatutest. Enamus koorilauljaid nooti ei tundnud. Varasematest aegadest on mõned noodikogumikud veel säilinud, kuid nüüd vajab koor neid peamiselt laulusõnade pärast. Viisid on omandatud kirikus laulmise käigus kuulmise järgi ning kooriproove tänapäeval üldiselt ei toimu.

Raissa Mandli järel sai Värska kirikukoori juhiks Marina Enno. Kooril ei ole kindlat koosseisu. 2007.–2008.  aastal moodustus koori nö tuumik 10 lauljast (9 naist ja mees):

Marina Enno
Anna Kuremägi
Tatjana Kustala
Anna Kõivo
Liidia Lind
Anna Maripuu
Maie Pedjak
Olga Rõbkina
Anna Kase
Nikolai Kullasaar

Koori kuuluvad ainult seto päritolu lauljad, kellest paljud on sündinud 1920.–30. aastatel. Värska kooris on laulnud mitmed Petseri Varvara kiriku taustaga lauljad ning ajutiselt on osalenud ka Räpina ja Saatse kooride liikmeid. Tavaks on saanud kooride ühendamine suuremate pühade ajal: näiteks Saatse koor laulab sageli Värskas jüripäeva hommikusel veepühitsuse tseremoonial ning Värska koori lauljad võivad liituda Saatse omadega päätnitsapäeva liturgial. Kuna aga igas Setomaa koguduses lauldakse natuke erinevalt, siis on võõras kirikus laulmine lauljate jaoks keeruline.

Värska kirikukooril on omapärane kõla. See on äratanud nii väljaspoolt Setomaad pärit preestrite kui muusikateadlaste tähelepanu. Setod ise kinnitavad samuti seda arvamust, nagu näitavad meie poolt lauljatega tehtud intervjuud. Värska koori kõla peetakse teistest erinevaks eelkõige teravama tämbri poolest. Viis kirikukoori lauljat osaleb aktiivselt ka seto traditsionaalset muusikat esitavates koorides Leiko ja Kuldats´auk. Nii muusika uurijad kui ka lauljad on arvamusel, et traditsionaalne laulmismaneer, kus tähtis osa on “kõri peal” (st pingestatud häälega) laulmisel, tõenäoliselt mõjutab helikvaliteeti vaimulikes lauludes, ning et see ongi peamine põhjus, miks Värska kirikukoori laul kõlab nii eriliselt. Kirikukoori lauljad on teadlikud kahe laulmisviisi spetsiifikast ja meie tähelepanekute põhjal pigem püüdlevad pehmema kõla poole, mis oleks sarnane teiste ortodoksi kirikukooridega.

Kuigi Värska kirikus kõlav laul on järjest enam folkloriseerumas, on kirikus lauldavad laulud siiski seto traditsionaalsetest koorilauludest täiesti erinevad. Ühed on selgelt diatoonilised ja teised põhineb seto spetsiifilistel helilaadidel ning osaliselt sellest tulenevalt on erinev ka mitmehäälsuse tüüp. Lisaks vastanduvad need laulud sisu poolest: ühtede sisu on vaimulik, teiste oma aga selgelt ilmalik, ning setod soovivad hoida neid kahte muusikatraditsiooni lahus ka edaspidi.

Milliseid laule Setomaa kirikutes lauldakse

Õigeusu kirikulaulud on kolme- või neljahäälsed. Kirikulaulurepertuaar põhineb eri tüüpi viisidel. Laule võib jagada järgnevalt:

  • Retsitatiivsed põhiviisid, millega lauldakse jumalateenistuse neid osi, millel pole kindlat viisi (nt troparid ja kondakid). Põhiviise on kokku kaheksa. Viis vahetub igal nädalal. Teisel pühapäeval pärast nelipühi alustatakse esimese viisiga, järgmisel nädalal kasutatakse teist jne kuni kaheksandani, mille järel alustatakse jälle esimesest.
  • Muud psalmoodiate laadsed retsitatiivsed viisid (nt Usutunnistus, antifoonid).
  • Antifoonsed lauldud ekteeniad, mida koor laulab vaheldumisi preestri või diakoniga (nt “Issand, heida armu!”, “Anna seda Issand!” jt).
  • Muusikaliselt komplitseeritumad viisid (nt “Keerubide laul”).
  • Salmilaulud (laulud, millel on stroofiline ülesehitus).
  • Lisaks võidakse kohalikust traditsioonist lähtudes laulda ka selliseid laule, mis ei ole liturgiaga seotud, nt “Püha öö”, mida lauldakse mõnes kirikus jõulude ajal hoolimata sellest, et see ei kuulu õigeusu laulude hulka.

Olulisemad lauludega seotud mõisted

Antifoon (vn aнтифон, kr antiphōnon ’vastukõlav’): liturgia alguses lauldavad psalmid (I ja II antifon). Algselt lauldi neid psalme vaheldumisi kahe koori poolt, sellest ka nimetus.

Ekteenia (vn eктения, kr ekteneia ’jõupingutus’, ’püsivus’, ’visadus’): palvete sari, mida lausub preester või diakon ning koor (kogudus) vastab lauldes “Issand, heida armu” või “Anna seda, Issand!”. Ekteeniad jagatakse sisu või palumiste hulga järgi suureks ekteeniaks, kolmekordseks ekteeniaks, väikeseks ekteeniaks ja palumise ekteeniaks. Suure ekteeniaga alustatakse liturgiat, õhtu- ja hommikupalvust, väike ekteenia on lühendus suurest ekteeniast. Samuti on olemas eriliste palumistega ekteeniaid, mille sisu sõltub sellest, milline püha toiming parajasti käsil on: kas ristimine, laulatus, õlitamine, matmine vm. 

Keerubide laul. Seda lauldakse liturgia nn suure sissekäigu ajal. Keerubide laulu ajal kantakse pühad annid ohvrilaualt altarilauale ning koor just nagu kehastuks ingliteks, lauldes “Nüüd tähendame meie salal viisil keerubeid”. “Keerubide laulu” jaoks on spetsiaalsed viisid, mis on enamasti melismaatilised ja pidulikud. Värska kirikus kasutatakse peamiselt kolme “Keerubide laulu” viisi, millest üks on nn salmilaul.

Kondak (vn Кондак, kr kontakion ’majake’): laul, milles selgitatakse mingi püha tähendust. Kondakke võib laulda või lugeda. Tropar ja kondak on samasisulised laulud ning neid lauldakse sageli järjest.

Panihhiida on hingepalvus.

Tropar (vn Тропарь, kr trparion): jumalateenistuse pealaul. Igal pühal, samuti igal pühapäeval on oma tropar, milles korratakse lühidalt antud päeva või püha tähendust. Tavaliselt tropareid lauldakse, kuid neid võidakse ka lugeda.

Salmilaulud: eestikeelsed meetriliselt korrastatud ning riimidega ja salmidesse jagatud õigeusu kiriku laulud. Luteri koraalide ja protestantliku kirikulaulu eeskujul 20. sajandi alguses Eesti õigeusukirikutes kasutusele võetud laulud.

Värska kirik, 2008. Andrus Kalkun

Loe lisaks:

Kalkun, Andreas 2007. Nähtamatu ja nähtav pärimus. Seto rahvaluule kogumisest ning menstruatsiooni ja sünnitusjärgse käitumisega seotud tabudest.Ariadne lõng. Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus (ENUT), Tallinna Ülikool. VII aastakäik 1/2, 3-18.

Triinu Ojamaa and Andreas Kalkun 2009. Orthodox chanting and traditional singing: conflicts and compromises. - Dahlig, P. (ed.) Traditional Musical Cultures in Central-Eastern Europe. Ecclesiastical and Folk Transmission. Warsaw: University of Warsaw: Institute of Musicology Warsaw; Warsaw Learned Society; Polish Academy of Sciences: Institute of Arts. 157-180.

Gandšu, Jelena 2002. Vaimuliku laulu folkloriseerumisest Värska Püha Jüri kirikus. – Lemmeleht. Pro Folkloristika. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum. 17-24
või www.folklore.ee

Sarapuu, Kristi 2009. Eesti algupäraste õigeusu kirikulaulude stiilist.
www.usuteadus.ee

Vaata:

antifooni kohta: www.orthodox.ee

ekteenia kohta: www.orthodox.ee

“Keerubide laulu”  ja sellega seotud toimingute kohta:
www.orthodox.ee
www.orthodox.ee
www.orthodox.ee
www.orthodox.ee

kondaki kohta: www.orthodox.ee

tropari kohta: www.orthodox.ee