Seto laulustiilid

Viis

Seto laulutraditsioonis võib eristada vanema ja uuema päritoluga laule, mis erinevad nii sõnalise teksti kui ka muusikalise stiili poolest. Stiililierinevusi võib leida ka siis, kui võrdleme seto naistelaulu ja meestelaulu.

Seto vanemaid ja uuemaid laule ühendab mitmehäälsuse moodustamise üldine printsiip – torrõ ja killõ partii vastandumine. Ühiseks jooneks võib pidada samuti laadi põhiheli asukohta helirea keskel, kuigi mõnes uuemas laulus võib see ka allapoole nihkuda.

Muusikalised erinevused seto laulu vanema ja uuema stiili vahel väljenduvad mitmes aspektis. Esiteks on uuematele lauludele iseloomulikud diatoonilised heliread, samal ajal kui vanemates lauludes esineb rohkem pooltoon-poolteisttoon-laadi ja anhemitoonika ilminguid. Seejuures on uuemates lauludes selgesti märgatavad euroopalikule mažoor-minoorile omased toonika ja dominandi suhted (Tuli palas, küll om vallus, Oma koori kiitmine).

Teiseks kasutab uuemate laulude rütmisüsteem rohkem erinevaid vältusi (kaheksandik-, veerand- ja poolnoote), mis on omavahel selges proportsionaalses vahekorras, ning rütm allub regulaarsele meetrumile (Tuli palas, küll om vallus, Oma koori kiitmine). Vanemate laulude rütmisüsteem põhineb seevastu enam-vähem võrdsete silpnootide (kaheksandiknootide) ühendamisel rühmadesse kahe ja kolme kaupa, mille puhul regulaarset meetrumit ei teki. Pikemad noodid on vanemates lauludes sageli ebamäärase pikkusega ning ei suhestu lühemate vältustega proportsionaalselt (Lelotamine, Hähkämine).

Kolmandaks võib erinev olla killõ partii ehitusprintsiip. Kui vanemates lauludes püsib killõ helirea kahel-kolmel ülemisel astmel ja sõltub laulu põhilisest viisist (e. torrõ partiist) vaid harmooniliselt, siis uuemates lauludes on killõ diapasoon sageli laiem, samuti esineb põhimeloodia saatmist paralleelsetes tertsides (Vanaemakese laul).

Eelpool kirjeldatud stiilijooned ei pruugi alati esineda kõik koos. Samuti võivad vanema päritoluga viisid olla tõlgendatud uuemas stiilis ja mõnikord ka vastupidi.

Tekst

Teksti poolest võib seto laulutraditsiooni jagada regilauluks, uuemaks lauluks ning siirdevormiliseks lauluks. Vanema ehk regilaululise stiili elujõulisuse tõttu on seto laulu uuem stiil pigem tagaplaanil ega domineeri ka täna. Uuem ehk riimiline laul on suuremas osas laenuline ja selle keelgi võib olla kirjakeele mõjudega või lausa kirjakeelne.

Hilana Taarka kooriga. Hilana, 1921. Armas Otto Väisänen, Eesti Rahva Muuseum

Loe lisaks:

Rüütel, Ingrid 1999. Setu rahvalaulu kihistused ja etnokultuuriline taust. In Keel ja Kirjandus 1. 33–52.

Sarv, Vaike 2001. Setu vanema meestelaulu meetrumist rütmilise ja tonaalse organisatsiooni taustal. –  Jaago, T., Sarv. M. (toim.) Regilaul – keel, muusika, poeetika. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum. 95-116.