Seto meestelaul

Eestis nagu ka paljudes teistes Euroopa agraarmaades olid laulutraditsiooni põhilisteks kandjateks naised, samal ajal kui mehed olid rohkem seotud instrumentaalse muusikaga. Ka Setomaal on meeste laulmist leitud palju vähem kui naiste oma. Pärast Teist Maailmasõda oli meestelaulu traditsioon säilinud vaid väikeses piirkonnas Uusvada küla ümber ning valdav osa meestelaulu helisalvestisi pärinevad “Meremäe meeste leelokoorilt”.

Seto meestelaul erineb märgatavalt naistelaulust. See puudutab nii laulude tekste kui ka muusikalist stiili ja laulmismaneeri. Erinevad on ka laulude esitamise olukorrad: üks tüüpilisi situatsioone meestelaulu jaoks on nn kul´atamine e. küla peal käimine või hobustega sõitmine (sh ehalkäimine ning vastla- ja pulmasõidud) ja muidu pidutsemine. Seto meestelaulu kõige iseloomulikumat laululiiki võiks nimetada rahvapäraselt Vell´okõsõq, st natuke erinevate viisidega laulud, mis algavad pöördumisega “vel’okõsõ” või “velekeseq” või “poisokõsõ” vms (Laul laulust). Nende laulude sõnad on suures osas improvisatsioonilised ning neid saab kohendada vastavalt konkreetsele situatsioonile.

Seto meestelaulus domineerib selgelt viis teksti üle. Võrreldes naistelauluga on tekstid lühemad ja sageli improvisatsioonilised. Nii naiste – kui meestelaul esindab tekstiliselt sama traditsiooni, spetsiifilist ühele või teisele sugupoolele viitavat stilistikat või motiive pole kuigi palju. Funktsiooni ja teksti põhjal võib seto meestelaule jagada töö- ja tavandilauludeks, vähesel määral leidub ka lüro-eepikat. Iseloomulikum osa meestelauludest on siiski mitmesugused peoimprovisatsioonid.

Muusikaliselt eristab seto meestelaulu jõuline ja toretsev esitusmaneer ja suurem rõhk laulmisel endal. Seto mehed laulavad tunduvalt aeglasemalt ja valjemalt kui naised, kasutavad energilisemaid rütme ja äkilisi aktsente. Eeslaulja meloodias võib leida tunduvalt rohkem kvardi- ja kvindihüppeid kui naistelaulus (Meeste peolaul).

Meestelaulu mitmehäälsus on mõnevõrra keerulisem kui naistel. Kui seto naistelaul on valdavalt kahehäälne ja kolmandat partiid, nn alumist torrõt, leiab suhteliselt harva, siis meestelaul on peaaegu alati kolmehäälne ja alumist häält esitab mitu lauljat. Erinevalt naistelaulust, kus põhiliseks harmooniliseks intervalliks on terts, on meestelaulus väga tähtsad puhtad kvindid (noodistustes e-h ja f-calumise torrõ ja killõ vahel. Need kvindid on sageli “täidetud” keskmise häälega kolmkõlani, kuid võivad olla ka “tühjad” (Hällülaul)

 

Uusvada koor, 1973. Ingrid Rüütel, Eesti Rahvaluule Arhiiv

Loe lisaks:

Sarv, Vaike 2001. Setu vanema meestelaulu meetrumist rütmilise ja tonaalse organisatsiooni taustal. –  Jaago, T., Sarv. M. (toim.) Regilaul – keel, muusika, poeetika. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum. 95-116.