Mitmehäälne laulmine on seto kultuuris märgilise tähendusega. Välja arvatud vähesed sooložanrid nagu karjaselaulud, hällilaulud ja surnuitkud, laulavad setod alati kooris ja alati mitmehäälselt. Samade laulude esitamine üksi on praktiliselt võimatu, sest mitmehäälsus on seto laulustiili lahutamatu osa.

Seto koor jaguneb kaheks kohustuslikuks partiiks, millel on rahvapärased nimetused – torrõ ja killõ. Torrõ on peamine partii, mida lauldakse mitmekesi ja mis kordab (enamasti muudetud kujul) eeslaulja viisi. Killõ on soleeriv kõrvalhääl, mis püsib helirea ülemistel astmetel. Kui seto laulu noodistatakse ühel real, siis kirjutatakse torrõ partii noodivartega allapoole ja killõ partii ülespoole. Eeslaulja laulab melostroofi kooriosas torrõt, mistõttu kirjutatakse ka tema partii noodivartega allapoole:

Seto mitmehäälsus on olemuselt harmooniline, st et meloodia liikumisest tähtsam on harmooniakomplekside (“akordide”) vaheldumine. Muidugi ei ole siin tegemist euroopaliku mažoor-minoorse harmooniaga vaid väga iidse muusikalise süsteemiga, mis baseerub kahe harmooniakompleksi vastandamisel. Anhemitoonilises, anhemitoonilis-diatoonilises ja diatoonilises laadis koosnevad need kompleksid astmetest d-f(is)-a-c ja e-g-h. Pooltoon-poolteisttoon-laadis on need d-fis-ais (d-fis-b) ja es-g-h (es-g-ces) (Kalaranna laul). Mitmehäälsuse põhiline harmooniline printsiip seisneb selles, et korraga peavad kõlama ühte komleksi kuuluvad astmed. See määrab nii killõ partii ehitust kui ka viisi varieerimist torrõ partiis.

Killõ partii võib ehituda kolmel viisil:

• Kõige sagedamini kasutab killõ helirea kahte või kolme ülemist astet, mis vahelduvad vastavuses viisi harmoonilise rütmiga (Kalaranna laul). Sellist killõ partiid võib leida kõikide helireatüüpidega lauludes. Killõ partii esitajal peab olema hea harmoonia tunnetus, et kasutada oma paari astet õiges rütmis.
• Pooltoon-poolteisttoon-helireaga lauludes esineb ka burdooni taolist killõt, mis püsib helirea ülemisel astmel (aste b helireas d-es-fis-g-b), laskudes fraaside lõppudes laadi tugihelile g (Lelotamine_1). Mitmekanaliliste salvestuste akustiline analüüs näitab siiski, et ka nendes lauludes järgivad killõd mingil määral viisi harmoonilist rütmi, kasutades aeg-ajalt astet ces (Lelotamine_2, Hähkämine_1). Seejuures võib intervall b ja ces vahel olla pooltoonist kitsam.
• Seto uuemas laulustiilis võib killõ partii olla laiema diapasooniga ning liikuda paralleelsetes tertsides torrõ partiiga (Vanaemakese laul).

Torrõ partii puhul peab arvestama sellega, et torrõd ei pruugi laulda unisoonis. Eri lauljate viisivariandid võivad erineda ja nii tekib nn heterofoonia – ühe meloodia variantide kooskõlamine (Saja ääl). Vanemate ja uuemate mitmekanaliliste salvestuste võrdlus näitab, et varasemal ajal oli torrõ partiis rohkem heterofoonilisi hargnemisi. Tänapäeva torrõd kipuvad laulma unisoonis.

Mõnikord esineb torrõ partiis ka sellist häälte hargnemist, mida võiks lugeda juba kolmanda partii tekkeks. Rahvamuusika uurijad nimetavad seda kolmandat partiid “alumiseks torrõks”. Alumine torrõ kasutab helirea alumist osa, kuid kindlaid reegleid, mille järgi ehituvad tema viisivariandid, ei ole. Kehtib vaid eelmainitud üldine harmooniline printsiip (Lelotamine_1).

Seto mitmehäälsusele on omane tämbriline kontrast torrõ ja killõ partii vahel. Killõ hääletämber on torrõdest tunduvalt teravam ja pingelisem. Hääle säravama kõla saavutamiseks laulavad head killõd pisut kõrgemalt. See on oletatavasti üks põhjusi, miks seto kooril tõuseb laulu jooksul järk-järgult “helistik”. Kui see läheb nii kõrgeks, et laulmine (eriti killõl) muutub raskeks, võtab eeslaulja järgmist rida melostroofi järsult madalamalt. Seda erilist võtet nimetatakse kergütämiseks, mis tähendab laulmise kergendamist.