Siin lehel on lühidalt ja kokkuvõtlikult selgitatud, mis on seto leelo, millest see kõneleb ning kuidas seda laulda. Mis üldse teeb ühest setokeelsest laulust leelo: kuidas seada sõnu ja mida märgata viisides? Põhjalikumalt on kõik teemad lahti kirjutatud teemalehtedel: seto leelo sõnad, viisid ja seto laulupärimus.
Seto leelo on setode mitmehäälne regivärsiline rahvalaul. Seto leelo on arvatavasti vähemalt 2000 aastat vana ja on elava suulise laulutraditsioonina säilinud tänapäevani.
Leelo on sõnakeskne – laulu juures on kõige tähtsamad sõnad. Häid sõnade teadjaid ja tegijaid – sõnolisi – on alati kõrgelt hinnatud. Vanad laulud jutustavad möödunud aegade inimestest ja oludest, neist võib leida aastatuhandete taha ulatuvaid müüte ja uskumusi. Töö- ja rituaalilaulude sõnu on edasi antud põlvest põlve ja neid lauldakse kindlate viisidega (näiteks karja-, põllu-, kiige- või pulmalaulud). Samas on seto laulutraditsioon ka praegu elav - uusi sõnu luuakse pidevalt juurde ja igaüks võib mistahes peo või sündmuse jaoks uued laulusõnad luua.
Varem lauldi seto leelot kõigis seto külades ja perekondades igapäevaelu osana. Tänapäeval laulavad leelot eelkõige leelokoorid ehk laulupargid, aga lauldakse ka juhuslikes seltskondades, kes saavad kokku pidudel või kirmastel. Sellisesse lauluringi on kõik oodatud. Üks lauljatest, eestütleja, laulab värsi ning teised kordavad. Leelo on mitmehäälne: kooriosas on kaks partiid, torrõ ja killõ. Torrõ on alumine põhihääl, mida laulavad kõik lauljad, ka eestütleja, kui ta kooriosas kaasa laulab. Killõ on ülemine saatehääl ja seda laulab kooris ainult üks laulja. Killõl peab olema tugev kõlav hääl, mis koori taustal välja kostab. Kui juhtub nii, et lauljaid on ainult kaks, peab üks lauljatest siiski kindlasti killõt laulma - ilma killõta leelot laulda ei saa. “Sääne ilma killõlda jorotamine kõlba-i kohegi!” ütlevad vanad laulunaised. Seto leelot on traditsiooniliselt lauldud palju vabas õhus - tööd tehes, kiikudes, kirmastel või muudel pidudel. Et hääl hästi edasi kanduks ja laulu ikka kaugele kuulda oleks, lauldakse leelot üsna valjult ja erilise terava tämbriga. Naised ja mehed on enamasti laulnud eraldi ning ka naiste ja meeste laulud on erinevad, pidudel võib siiski juhtuda, et peolaule lauldakse ühiselt.
Seto leelo sõnad vastavad kindlatele tunnustele:
Seto leelo viisid ei kuulu kindlate sõnade juurde, vaid paljusid laulusõnu lauldakse sama viisiga. Näiteks hällü ääled on kiigelaulude viisid ja nendega lauldakse kiigel mitmesuguseid sõnu. Häll tähendab kiike ja ääl (hääl) tähendabki selles nimetuses viisi. Lauluviisid on kindlamini paigas kui sõnad – uusi laulusõnu tehakse pidevalt juurde ja olemasolevaid muudetakse vastavalt eeslaulja maitsele või laulmise olukorrale. Ka lauluviise saab iga eestütleja ja koor veidi varieerida, kuid päris uusi viise sünnib juurde väga harva. Õnneks on seto leelo viisimaailm väga kirev ja oma sõnade laulmiseks saab valida paljude erinevate meloodiate hulgast. Tuleb ainult tähele panna, et näiteks jaanipäeval ei laulaks pulmalaulu või tantsimise juures töölaulu.
Leelo viiside kõla võib olla vahel, just kõige vanemates viisides väga omapärane ja harjumatu. Tuttava kõlaga viise on lihtne kohe järgi laulda, sest nendes kasutatakse heliridu, millega oleme harjunud ka muus muusikas (näiteks e-f-g-a-h-c või d-e-fis-g-a-h-c). Vanemates, omapärase kõlaga leeloviisides võib kuulda väga erilist ja terves maailmas ainulaadset vana helirida ehk pooltoon-poolteisttoon-helirida. Helirea pikk nimi ütleb, et noodid on üksteisest vaheldumisi poole ja pooleteise tooni kaugusel (d-es-fis-g-ais-h, d-es pool tooni, es-fis poolteist tooni, fis-g pool tooni jne). Tänapäevases muusikamaailmas üles kasvanud inimese jaoks kõlab vana helirida harjumatult ning järgilaulmine ei ole lihtne, kuid harjutades ja hoolega kuulates on võimalik see ära õppida.
Seto leelo traditsioonilise kõlapildi loob viiside varieerimine. Eriti vanemal ajal on torrõ-lauljad laulnud igaüks pisut erinevalt – igal lauljal on viisist oma variant või variandid. Kui lisada ka killõ, siis võivad koos lauldes kohati tekkida ka kolmenoodilised kooskõlad (“akordid”). Kooskõlad ei ole juhuslikud. See, kuidas killõ oma viisi torrõpartii järgi üles ehitab ja kuidas torrõd oma viisi varieerivad, lähtub leelo kooskõlareeglist. Leelo kooskõlareegli järgi on iga viisi kooriosas kaks astmekompleksi (“akordi”) ja koos saavad kõlada ainult ühte astmekompleksi kuuluvad noodid. Enamasti kuuluvad “akordi” helirea noodid üle ühe. Seega on koori “akordid” tuttavama helireaga lauludes näiteks e-g-h ja f-a-c või e-g-h ja d-fis-a-c, vanas helireas d-fis-ais ja es-g-h. Kõige kindlamini järgitakse kooskõlareeglit pooltoon-poolteisttoon-helireas, teistes heliridades võib alumine noot vahel kuuluda ka mõlemasse “akordi”.
2009. aastal kandis UNESCO vaimse kultuuripärandi kaitse komitee seto leelo inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja. Tänu rahvaluulekogujatele ja teadlastele on seto leelot läbi ajaloo rikkalikult arhiividesse talletatud. Just vanade salvestuste ja laulutekstide järgi või kogenud laulunaisi kuulates on seto leelot kõige parem õppida. Nii saavad vanemad viisid, traditsiooniline mitmehäälsus ning seto leelole omane sõnade seadmise kunst kestma jääda.
Eestis nagu ka paljudes teistes Euroopa agraarmaades olid laulutraditsiooni põhilisteks kandjateks naised, samal ajal kui mehed olid rohkem seotud instrumentaalse muusikaga. Ka Setomaal on meeste laulmist leitud palju vähem kui naiste oma. Pärast teist maailmasõda oli meestelaulu traditsioon säilinud vaid väikeses piirkonnas Uusvada küla ümber ning valdav osa meestelaulu helisalvestisi pärinevad “Meremäe meeste leelokoorilt”.
Seto meestelaul erineb märgatavalt naistelaulust. See puudutab nii laulude tekste kui ka muusikalist stiili ja laulmismaneeri. Erinevad on ka laulude esitamise olukorrad: üks tüüpilisi situatsioone meestelaulu jaoks on nn kul´atamine e. küla peal käimine või hobustega sõitmine (sh ehalkäimine ning vastla- ja pulmasõidud) ja muidu pidutsemine. Seto meestelaulu kõige iseloomulikumat laululiiki võiks nimetada rahvapäraselt Vell´okõsõ’, st natuke erinevate viisidega laulud, mis algavad pöördumisega “vel´okõsõ’” või “velekese’” või “poisokõsõ’” vms (Vell´okõsõ’ noorõkõsõ’). Nende laulude sõnad on suures osas improvisatsioonilised ning neid saab kohendada vastavalt konkreetsele situatsioonile.
Seto meestelaulus domineerib selgelt viis teksti üle. Võrreldes naistelauluga on tekstid lühemad ja sageli improvisatsioonilised. Nii naiste- kui meestelaul esindab tekstiliselt sama traditsiooni, spetsiifilist ühele või teisele sugupoolele viitavat stilistikat või motiive pole kuigi palju. Funktsiooni ja teksti põhjal võib seto meestelaule jagada töö- ja tavandilauludeks, vähesel määral leidub ka lüroeepikat. Iseloomulikum osa meestelauludest on siiski mitmesugused peoimprovisatsioonid.
Muusikaliselt eristab seto meestelaulu jõuline ja toretsev esitusmaneer ja suurem rõhk laulmisel endal. Seto mehed laulavad tunduvalt aeglasemalt ja valjemalt kui naised, kasutavad energilisemaid rütme ja äkilisi rõhutusi. Eeslaulja meloodias võib leida tunduvalt rohkem kvardi- ja kvindihüppeid kui naistelaulus (Miihi praasnigulaul).
Meestelaulu mitmehäälsus on mõnevõrra keerulisem kui naistel. Kui seto naistelaul on valdavalt kahehäälne ja kolmas partii, nn alumine torrõ, ei kõla järjekindlalt, siis meestelaul on peaaegu alati kolmehäälne ja alumist häält esitab mitu lauljat. Erinevalt naistelaulust, kus põhiliseks harmooniliseks intervalliks on terts, on meestelaulus väga tähtsad puhtad kvindid (noodistustes e-h ja f-c) alumise torrõ ja killõ vahel. Need kvindid on sageli “täidetud” keskmise häälega, nii et tekib kolmkõla, kuid kvindid võivad olla ka “tühjad” (Hällülaul)
Seto õigeusk on pika ajalooga. Setode asuala vahetus naabruses oleva Irboska Püha Nikolai kiriku kohta on kirjalikke teateid 1340. aastast, kuid arvatakse, et kirik on olnud seal veelgi varem. 1473. asutati Petseri klooster, mis on olnud seto õigeusu keskuseks. Eesti Vabariigi aladel olevad seto kogudused kuuluvad täna Konstantinoopoli patriarhaadi alla, Vene Föderatsioonis Moskva Patriarhaadi alla. Praegu tegutseb Setomaa vallas kogudust viie kiriku juures: Värska Suurmärter Püha Georgiuse kirik, Saatse Suurmärter Paraskeva kirik, Obinitsa Issanda Muutmise kirik, Miikse Ristija Johannese kirik ja Luhamaa Pühavaimu kirik.
Ortodoksi jumalateenistusel on kirikukooril kandev osa. Petserimaa paljudes kirikutes, kus olid varem seto-vene segakogudused (Taelova, Mõla, Pankjavitsa, Saalesja jt), on setod nüüdseks jäänud vähemusse. Setosid kuulub ka ajaloolise Võromaa ja Setomaa piiril asuvatesse kogudustesse. Kultuuriliste seoste ja sarnaste olude tõttu on ka Räpina Püha Sakariase ja Elisabeti koguduse ning Võõpsu Püha Nikolai koguduse kirikulaulutraditsioonil sarnasusi Setomaa omale.
Kirikukoorid on enamasti kolme- või ka neljahäälsed, olenevalt sellest, kui palju lauljaid kooris on. Tänapäeval napib koorides meeshääli, mistõttu naised võivad laulda ka tenori- ja bassipartiisid. Igal kooril on juhataja. Koorijuhid võivad olla erineva taustaga, kuid toetuvad peamiselt pikale kirikus laulmise kogemusele. Koorijuhi ülesandeks on orienteeruda rikkalikus liturgilises lauluvaras ning laulu alustamiseks märku andmine. Kogenud lauljad võtavad õige hääle preestri või diakoni retsitatiivist või siis ootavad koorijuhi hääleandmist.
Kirikulaulutraditsioon Setomaal on folkloriseerunud. See tähendab, et sarnaselt rahvalauluga toimib ka kirikulaul tänapäeva Setomaal valdavalt suulise traditsioona. Seetõttu on seto kirikulaul ka väga haavatav, iga traditsioonitundja kadumine võib ohustada traditsiooni püsimist.
Õigeusukiriku laulurepertuaar põhineb eri tüüpi viisidel. Laule võib jagada järgnevalt:
Antifoon (vn aнтифон, kr ἀντίφωνον ‘vastukõlav’): liturgia alguses lauldavad psalmid (I ja II antifon). Algselt lauldi neid psalme vaheldumisi kahe koori poolt, sellest ka nimetus.
Ekteenia (vn eктения, kr ἐκτενὴς ‘jõupingutus’, ‘püsivus’, ‘visadus’): palvete sari, mida lausub preester või diakon ning koor (kogudus) vastab lauldes “Issand, heida armu” või “Anna seda, Issand!”. Ekteeniad jagatakse sisu või palumiste hulga järgi suureks ekteeniaks, kolmekordseks ekteeniaks, väikeseks ekteeniaks ja palumise ekteeniaks. Suure ekteeniaga alustatakse liturgiat, õhtu- ja hommikupalvust, väike ekteenia on lühendus suurest ekteeniast. Samuti on olemas eriliste palumistega ekteeniaid, mille sisu sõltub sellest, milline püha toiming parajasti käsil on: kas ristimine, laulatus, õlitamine, matmine vm.
Keerubide laul: Seda lauldakse liturgia nn suure sissekäigu ajal. Keerubide laulu ajal kantakse pühad annid ohvrilaualt altarilauale ning koor just nagu kehastuks ingliteks, lauldes “Nüüd tähendame meie salal viisil keerubeid”. “Keerubide laulu” jaoks on spetsiaalsed viisid, mis on enamasti melismaatilised ja pidulikud. Värska kirikus kasutatakse peamiselt kolme “Keerubide laulu” viisi, millest üks on nn salmilaul.
Kondak (vn Кондак, kr κοντάκιον ‘majake’): laul, milles selgitatakse mingi püha tähendust. Kondakke võib laulda või lugeda. Tropar ja kondak on samasisulised laulud ning neid lauldakse sageli järjest.
Panihhiida on hingepalvus.
Tropar (vn Тропарь, kr τροπάριον): jumalateenistuse pealaul. Igal pühal, samuti igal pühapäeval on oma tropar, milles korratakse lühidalt antud päeva või püha tähendust. Tavaliselt tropareid lauldakse, kuid neid võidakse ka lugeda.
Salmilaulud: eestikeelsed meetriliselt korrastatud ning riimidega ja salmidesse jagatud õigeusu kiriku laulud. Luteri koraalide ja protestantliku kirikulaulu eeskujul 20. sajandi alguses Eesti õigeusukirikutes kasutusele võetud laulud.
19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses rännati ülerahvastatud Setomaalt perede kaupa Siberisse maad ja õnne otsima. Krasnojarski krais elab tänaseni küllaltki suur seto kogukond, kes pole oma keelt, kombeid ja juuri unustanud. Haida külas on elav ka seto laulukultuur: naised laulavad kultuurimaja kooris Lill ja lapsed kooris Kullõrkukk. Vanemad naised küll eelistavad kultuurimaja kooris mitte laulda, kuid tunnevad kohalikku laulupärimust ja laulavad kodustel pidudel ja kokkusaamistel.
Siberi setod on omaks võtnud erineva päritoluga muusikat. Oma lõunaeestlastest naabritelt on nad õppinud põhja- või lõunaeestikeelseid sentimentaalseid laule ning venelastelt Nõukogude perioodil üldlevinud venekeelseid rahvalikke laule. Setode enda kodumaalt kaasa toodud regivärsiline laulustiil aga erineb nii eesti kui vene lauludest. Seda erinevust tajuvad ka setod ise. Regivärsiline laul pole nii kindlakujuline kui vene või eesti laul. Hea laulja improviseerib traditsioonilisi vormeleid ja meetrumit kasutades igaks laulusituatsiooniks sobivad sõnad, loob, liidab või jätab midagi välja.
Sageli on nii, et Siberi setod olid valmis nimetama eesti ja vene laule, mida nad teavad, kuid satuvad segadusse, rääkides seto lauludest. Seto laul polegi kindlakujuline laul, öeldakse, et kes laulda oskab, see muudkui laulab sellest, mis ta näeb ja mis meelde tuleb. Seto laulust rääkides kasutavad Siberi setod sageli sõnu, mis viitvad loomulikkusele või looduslikkusele, aga ka tavalistele igapäevaelu pisiasjadele.
Haida külas on populaarsemate regilaulude puhul tavaks, et koor ei lase kaua eeslauljal üksi laulda ja liitub niipea, kui on selge, millise värsiga tegu. Selliste seto laulude puhul üritatakse kindlakskujunenud tekstist kinni pidada ja ei varieerita või improviseerita teksti.
Kui tegemist pole soololauluga, peetakse ilusaks, et laul on mitmehäälne. Siberi setode tõlgenduses kõlavad ka Eestis ühehäälsena tuntud uuemad laulud mitmehäälselt. Igasugust mitmehäälsust kirjeldatakse aga seto mitmehäälsuse terminitega killõ ja torrõ. Kuigi killõ partii võib kõlada venepäraselt, on ta siiski killõ.
Seto laulus olev killõ ja torrõ on Siberi setode jaoks loomulikud kategooriad, mille abil kirjeldatakse ja mõõdetakse ka teisi sarnaseid nähtusi. Nii nagu kodu-Setomaal nii ka Siberis on tavaline, et õigeusukirikus laulvaid sopraneid kutsutakse killõdõks. Kuigi kirikulaul ja seto muusika on oma ehituselt küllaltki erinevad, nagu ka soprani ja killõ partii funktsioonid on muusikaliselt erinevad (üks meloodiahääl ja teine saatehääl jne), kasutatakse sama terminit nähtuste teatud sarnasuste tõttu (kõrgem hääl mitmehäälses kooris, intensiivsem kui teised partiid jne).
Sama moodi öeldakse Siberi seto külades killõ ka vene laulu kõrgema hääle kohta. Seto laulu mõju võib olla ka see, et vene laule lauldes tõstetakse esile ülemist häält kui soleerivat häält. Kui Haida kultuurimaja koor laulis vene laule, võis tähele panna, et ülemist häält laulis enamasti vaid üks naine. Kui ülemist häält laulis nooremast põlvkonnast pärit killõ, siis ei laulnud vanem killõ seda partiid kunagi kaasa. Küll aga võis juhtuda, et noorem killõ proovis ülemist häält laulda mõnes laulus, kus vanem oli seda partiid laulma hakanud.
Killõ ja torrõ on Siberi setode jaoks loomulikud kategooriad, mille abil kirjeldatakse muid sarnaseid nähtusi. Semmeni Olli rääkis huntidest ja kirjeldas, kuidas hundid uluvad mitmehäälselt ning kuidas mõned on killõd ja mõned on torrõd.
Undasõq, üts ütles torrõt, killõ takah.
Andreas Kalkun: Omgi nii vai?
Semmeni Olli: Mhmh, ku inemiseq laulvaq, üts nakas vauuu-uu, eeeeiii, ku killõ takah Nelli-viis üttekokko lääväq sis kõik undasõq, ku laulvaq, küsüseq süvväq Jumala käest. Kohe lubatas kohe minnäq. Saa-i õks näid poganit kullõlda.
Siberi seto laulikuid on juba 1980. aastail salvestanud Igor Tõnurist ja Mare Piho. Eesti Rahvaluule Arhiivi folkloristid jäädvustasid Siberi setode laule 2007. ja 2008. aastal. Käesolevas artiklis kasutatud videonäited (kaamera Tiit Sibul, ERM) on tehtud 2009. aasta ekspeditsiooni käigus, mida juhtis Anu Korb. Välitöödel osalesid ka Andreas Kalkun ja Astrid Tuisk.
Enamuse setode jaoks jäid kooliharidus ja lugemisoskus kuni 1920ndate aastateni kaugeks. Kõiki teadmisi anti edasi suuliselt, peamiselt kodus ja kogukonnas. Maailm oli ruumilises mõttes väiksem kui tänapäeval - liiguti vähem ja igapäevaelu piirdus rohkem oma külaga. Mõni inimene ei pruukinudki terve oma elu jooksul jõuda kaugemale kui mõned kilomeetrid oma kodu ümbruses. Kogu inforuum ja meelelahutus oli suuline - esivanemate igapäevase toimetuleku strateegiad ja teadmised olid ellujäämiseks olulised. Pärimusel ja lauludel oli keskne roll kogukonna mälu hoidja ja identiteedi loojana. Nagu Jakob Hurt ütles oma „Setukeste laulude“ väljaande eessõnas, on laulud setodele piibliks ja ajalooraamatuks. Laulud ja jutud olid elu loomulik igapäevane osa. Piir laulu ja sõnade ütlemise vahel oli mõnikord olematu, kohati mõeldi ja kõneldigi laulukeeles. Kui Setomaa liideti Eesti Vabariigiga, muutus algkooliharidus kohustuslikuks. Nii hakkas levima ka kirjaoskus ja kogu pärimus ei sõltunud ainult suulisest edasikandumisest. Tänapäeval on setode jaoks muutunud suuliselt edasi antava pärimuse kõrval järjest olulisemaks ka üleskirjutused ja salvestused, mis annavad võimaluse olla kontaktis oma esivanemate ja pärandiga.
Põlvest põlve edasi antud seto vanem laulupärimus on valdavalt naiste laul. Naised olid põhiliselt kodused, muutused jõudsid nende maailmapilti väga aeglaselt ning ka kooliharidus jäi neile pikemalt kättesaamatuks. Kui meestel oli rohkem liikumisvõimalusi, siis naised veetsid oma elu kodu, küla ja lähemate sugulaste ringis. Nii säilis ka leelo, mis saatis naisi nii ühiselt tööd tehes kui ka igasugustel pidulikel sündmustel. Vaatamata seto kultuuris toimunud suurtele muutustele (Eesti kultuuriruumi lõimumine, emamaalt väljarändamised jne) ning ka muutustele laulukultuuri sees, laulavad setod ka täna oma laule ja peavad laulupärimust väga oluliseks. Traditsiooniline koorikultuur on elujõuline ning nii Setomaal kui ka mujal tekib juurde uusi naiste ja meeste leelokoore.
Setode jaoks oli laulmine igapäevase elu loomulik osa. Laul ei olnud üksnes meelelahutus või ajaviitmise viis. Laul kinnitas, väärtustas ja kergendas tegevust. Iga tegevuse juurde käisid oma laulud, karja ajamisel oma laulud, töö juures töölaulud, kirmasel ja kiigel pidulaulud jne. Pulmas oli iga rituaali ja tegevuse juures kindlad laulud ning ka surnute ärasaatmise juurde kuulusid kindlad laulud. Aasta jagunes laulurikkamateks ja -vaesemateks perioodideks, nt paastu ajal oli laulmise ja üldse pidutsemise keeld. Alles 20. sajandil seoses lavaesinemistega hakkas hajuma traditsioon, mille järgi oli igal laulul oma kindel aeg ja koht. Kalendritähtpäevade laulud olid seotud õigeusupühadega (maaselitsa laulud, lihavõtte kiigelaulud, jaani- ja peetritule laulud jne), sageli olid pühadega seotud ka mitmed laulumängud ja mängulaulud (talsipühi ilo’, urbõpäävä tsõõtaminõ jne). Ka inimese elus tähtsaid hetki (lapse sünd, pulmad, matused) saatsid laulud.
Seto laulu esitus sõltus nii kohast kui ka laulu esitamise ajast. Vabas õhus ja suuremas seltskonnas kõlas laul teisiti kui tubaste tööde juures. Teatud laulud pidid kaugele kostma (nt hällülaul, mäeääl, meeste peolaulud) ja neid lauldi intensiivsemalt ja valjemalt. Ka meestelaulu juures peeti intensiivset tooni, kõlavust ja valjust ilusaks. Laulmise olukorrast võis sõltuda ka selle sisu: nt naiste seltskonnas lauldud laulud erinesid segaseltskonnas lauldud lauludest.
Seto kultuuri on nimetatud itkukultuuriks, sest nii matustel kui ka pulmades oli itkemisel keskne rituaalne roll. Setod tunnevad surnuitke, mõrsjaitke, nekrutiitke ja olmeitke. Laulus ja itkus võis väljendada asju, mida tavasuhtluses polnud võimalik öelda. Itkemine matustel ja pulmades oli rituaalne nutt, millel oli kindel eesmärk. Surnuitk oli kui suhtlus teispoolsusega, mõrsjaitk aga andis noorele neiule tema elu muutvas rituaalis võimaluse väljendada oma meeleheidet ja mõtteid (Mõrsjaikk). Setomaal on traditsiooniliselt itkenud ainult naised.
Seto laulude hulgas on ka laule, mis oma värsimõõdult erinevad regilaulust (leelost). Regilaulueelsed muusikalised žanrid on nt loitsud, hüüded, lugemised, loodushäälendid, osa muinasjuttudes leiduvatest lauludest, osa lastelauludest.
Uuem lõppriimiline laulustiil on jõudnud Setomaale peamiselt 20. sajandi alguses. See stiil on suures osas laenuline, millele viitavad sageli ka segakeelsed või eestikeelsed sõnad. Siberi seto pärimuses on täna uuem laul domineeriv, palju sealseid laule on jõudnud väljaannete ja Siberi-reiside kaudu ka kodusetode repertuaari. Osa uuemast laulust on seotud pillimuusika ning naaberrahvastelt laenatud tantsudega, neid on lauldud pilli saatel või pilli puudumisel tantsu saateks. Salmi’ ehk tšastuškad on siiani kogukonnas elav ja armastatud osa pärimusest, mis annab võimaluse lihtsalt ka päevakajalisi teemasid kommenteerida.
Setode asualale Petserisse rajati klooster 1473. aastal, niisiis on setod juba sajandeid kokku puutunud ka õigeusu kirikumuusikaga. 20. sajandil on seto kogudustes laulnud peamiselt setod, kes on kohandanud ning suuliselt edasi andnud seto kirikulaulu traditsiooni. Kirikus on laulnud ka paljud seto leelokooride liikmed, ilmselt on need laulustiilid üksteist ka omajagu mõjutanud.
Keeleteadlased arvavad, et lõunaeestlased eraldusid läänemeresoome hõimudest varem kui põhjaeesti murrete kõnelejad ja soomlased. Seto keel on üks selle hõimukeele järeltulijaid. Kuigi täna peab suur osa setodest end samaaegselt nii setodeks kui ka eestlasteks, polnud selline lähedus enne seto alade liitmist Eesti Vabariigiga sugugi nii ilmne. Setode asuala oli alates Vene riikluse kujunemisest kuulunud Vene mõjusfääri ja õigeusukiriku valdustesse. Kui 19. sajandil kutsusid setod end religioosse kuuluvuse järgi vene usku maarahvaks, siis pärast Eesti ja Nõukogude Venemaa poolt sõlmitud Tartu rahulepingut, mille järel setode asualast sai Eesti Vabariigi territoorium, hakkas Setomaal toimuma kiire moderniseerimine ja nihkumine Eesti kultuuri mõjusfääri. Setode Eesti kultuuriga lõimimine tõi positiivsete muutuste kõrval kaasa ka negatiivseid (nt seto keele positsiooni nõrgenemine). 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi esimesel kümnendil rändasid paljud pered ülerahvastatud ja vaeselt setode asualalt Ida-Siberisse tolleaegsesse Jenisseiski kubermangu (praegu Krasnojarski krai), aga ka muudesse Vene tsaaririigi piirkondadesse. Täpset väljarännanute arvu pole teada, kuid Eesti asunduste uurija August Nigol väidab, et Siberisse asus elama üle 5000–6000 seto. 21. sajandil on väljaspool Eestit suurimad välis-seto kogukonnad Krasnojarski krai Partisanski rajooni külades.
Setode sümboolse võimuga esindusorgan Seto Kongressi Vanemate Kogu kuulutas setod 2002. aastal eestlastest eraldiseisvaks rahvaks. Eestis ei ole setod praegu ametlikult vähemusrahvus ega seto keel (või lõunaeesti keel) vähemuskeel. Venemaal on setodel alates 2010. aastast vähemusrahvuse staatus. Ehkki 2011. aasta Eesti rahvaloendusel ei olnud võimalik märkida oma rahvuseks „seto“, sai siiski üles tähendada oma seto keele oskuse. 12 549 inimest märkis ankeedis, et oskab seto keelt. Samas elab tänases Setomaa vallas kokku vähem kui 4000 inimest. Suurem osa setosid elab nüüdseks hoopis erinevates Eesti linnades, mida näitab kasvõi Tallinnas tegutsevate seto leelokooride suur arv. Kui 20. sajandi alguses oli selge, et setod on Setomaal elavad õigeusklikud inimesed, kes räägivad seto keelt, siis tänapäeval on asjad keerulisemad. Osa setodest on ilmalikustunud, ei ela enam ilmtingimata traditsioonilisel setode asualal, ega pruugi kõnelda enam ka oma esivanemate keelt ning tunda seto traditsioone.
2008. aasta septembris esitas Eesti Vabariigi kultuuriministeerium taotluse seto mitmehäälse laulutraditsiooni kandmiseks inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja, mis rahuldati 2009. aastal. Sellega sai seto laulukultuurist laulu- ja tantsupeo traditsiooni ning Kihnu kultuuriruumi kõrval kolmas nähtus Eesti Vabariigis, mis sellesse nimekirja kanti. Setode mitmehäälsus on ainulaadne kogu maailmas ning nende laulukultuur vaatamata ajaloo kiiretele keerdkäikudele tänaseni elujõuline ja seto kogukonna jaoks oluline. Alates setode asualade liitmisest Eesti Vabariigiga on atraktiivsete rahvariiete ja eksootilise kõlapildiga mitmehäälsed seto koorid sageli esindanud eesti põlis- või pärandkultuuri.
Keele- ja rahvaluuleuurijad pidasid setosid „ideaalseteks ürgeestlasteks“, kes olid säilitanud palju vanapärast, millest pidi tõusma kasu eesti (mitte seto) ajaloo ja rahvaluule uurimiseks. Tolleaegsete rahvaste arengut käsitlevate teooriate valguses usuti, et setod on eestlastele lähedane hõimurahvas, kes on jäänud oma arengult neist 100-200 aastat maha. Folkloristidest kirjutas näiteks Rudolf Põldmäe 1938. aastal otsesõnu, et setod on eestlastest „arengus“ sada aastat maas, Jakob Hurda meelest oli vahe aga vähemalt paarsada aastat. Rahvaluulekoguja ja ajaloohuviline kirjamees Hindrik Prants omakorda arvas, et setode juures võib tõetruult näha olukorda, milles „meie esivanemad aastasadade eest elasid“ ning nende keel ja kombed on „väga suurelt jaolt“ samasugused kui aastatuhande eest. Setode „vanapärane“ folkloor pidi aitama leida vastuseid paljudele eesti pärimust ja ajalugu puudutavatele küsimustele. Usuti, et Setomaa on “vanavarasalv”, kus leidub enam eestlaste arhailise laulupärandi “säilinud riismeid” kui n-ö emamaal. Nii kuulutaski Kreutzwald rahvuseepose “Kalevipoeg” eessõnas uhkelt, et kokkupuude laulurikaste Pihkvamaa eestlastega on viinud ta järelduseni, et setode “suur hulk laialipillatud laulukatkeid” pole midagi muud kui kadunud Kalevi-loo jäänused. Kahjuks tuleb siiski tunnistada, et Kreutzwaldi kogutud seto laulud on suures osas põhjaeestikeelsed ja halvas stiilis võltsingud. Kreutzwaldi Setomaa välitööd ja tema saak jäid küll napiks, samas kogusid setode laule põhjalikult Jakob Hurt ja tema kaastöölised. Seto pärimuse tähtsust eesti folkloristika ajaloos rõhutavad kolm köidet Hurda välja antud “Setukeste laule” (1904-1907). Nagu Hurt Helsingis ilmunud väljaande eessõnas ütles, on suuline pärimus kirjaoskamatutele setodele justkui piibliks ja ajalooraamatuks ning nii see kahtlemata ka on. Hurda välja antud „Setukeste laulud“ on aga saanud tänaste setode jaoks teatud mõttes esivanemate pühaks tarkuseraamatuks.
Seto mitmehäälses laulus võib eristada vanemat ja uuemat ajaloolist kihti, kusjuures vanem kiht jaguneb omakorda kõige vanemaks (arhailiseks) ja mõnevõrra uuemaks stiiliks. Nimetagem neid kolme stiili „vanimaks“, „keskmiseks“ ja „uuemaks“. Kõikide stiilide laule ühendab mitmehäälsuse moodustamise üldine printsiip – torrõ ja killõ partii vastandumine. Ühiseks jooneks võib pidada samuti laadi põhiheli – torrõ lõpunoodi – asukohta helirea keskel, kuigi mõnes uuemas laulus võib põhiheli olla ka allpool.
Seto laulu muusikaliste stiilide erinevused väljenduvad ilmekalt heliridades, rütmis ning killõ- ja torrõpartii ülesehituses.
Seto vanimat stiili iseloomustab omapärane pooltoon-poolteisttoon-laad. Keskmise stiili tunnuseks on aga anhemitooniline (pooltoonideta) ja anhemitoonilis-diatooniline (ehk anhemitoonika jälgedega) helirida ning samuti vanema meestelaulu diatooniline helirida, mis on üsna vana.
Uuema stiili laulud põhinevad diatoonilistel heliridadel (peamiselt euroopalikul mažooril). Seejuures on uuemates lauludes selgesti märgatavad euroopalikule harmooniale omased toonika ja dominandi suhted (Tuli palas, küll om vallus, Uma koori kitmine). (Vaata ka mitmehäälsus.)
Vanimate viiside rütmisüsteem põhineb enam-vähem võrdsete silpnootide (kaheksandiknootide) ühendamisel rühmadesse kahe ja kolme kaupa. Kuna rühmad ei ole võrdse pikkusega, siis neis viisides regulaarset meetrumit ei teki. Pikemad noodid on vanemates lauludes sageli ebamäärase pikkusega ning ei suhestu lühemate vältustega proportsionaalselt (Põllulaul, Hähkämine). Keskmises stiilis kujuneb proportsionaalne rütm, mis kasutab rohkem erinevaid vältusi (kaheksandik-, veerand- ja poolnoote). Regulaarset meetrumit enamasti ei teki (Hällülaul, Pulmalaul). Uuemate laulude rütmisüsteem on samuti proportsionaalne ja rütm allub enamasti regulaarsele meetrumile (Tuli palas, küll om vallus, Uma koori kitmine).
Erinevates stiilides võib mõnevõrra erinev olla killõ partii ülesehituse põhimõte. Vanima ja keskmise stiili lauludes püsib killõ helirea kahel-kolmel ülemisel astmel ja sõltub ainult laulu põhiviisi (torrõ partii) harmooniast – killõ ja torrõ laulavad samasse kooskõlasse („akordi“) kuuluvaid noote. Uuemates lauludes võib killõ heliulatus mõnikord ka laiem olla, neli või rohkem nooti, samuti võib killõ vahel saata põhimeloodiat paralleelsetes tertsides (Vanaimäkene, aga näiteks laulus Tuli palas, küll om vallus püsib killõ kolmel ülemisel astmel, nagu on omane vanimale ja keskmisele stiilile). (Vaata ka killõ ülesehitus.)
Vanimas ja keskmises stiilis ei laula torrõd täpselt ühtemoodi (unisoonis), vaid varieerivad põhiviisi. Kuna koos kõlavad sama viisi eri variandid, tekib nn heterofoonia. Samuti esineb tihti ka kolmas partii – alumine torrõ – või selle elemendid. Tulemusena koosnevad kooskõlad sageli kolmest helist. Uuemas stiilis mitmehäälsus lihtsustub, sest torrõd laulavad enamasti kõik sama viisikuju. Sel juhul ei kasutata alumise torrõ võtteid või lauldaksegi kõik koos niisugust viisikuju, mis sarnaneb alumise torrõ partiile (Vanaimäkene). (Vaata ka torrõ varieerimine.)
Eelpool kirjeldatud stiilijooned ei pruugi alati esineda kõik koos. Samuti võidakse vanema päritoluga viise laulda uuemas stiilis ja mõnikord ka vastupidi.
Stiilierinevusi võib leida ka siis, kui võrdleme seto naistelaulu ja meestelaulu. Naised kasutavad vanimates lauludes pooltoon-poolteisttoon-helirida ja kõige vanemat rütmimudelit. Vanemale meestelaulule on iseloomulik vanem diatooniline helirida. Meeste kooripartiis on eriti tähtis roll alumisel torrõl. Võrreldes ühtlaselt voolava naistelauluga laulavad mehed kooriosas sageli aeglasemalt, kasutavad rohkesti lisasilpe, ette tuleb üksiku noodi rõhutamisi, hingamisi värsi sees ja hõikeid.
Muusikalise stiili üheks tähtsaks tunnuseks on heliread ja helilaadid, mis mõjutavad oluliselt laulu kõla, isegi kui me ei ole nendest teadlikud. Seto leelo üheks eripärasemaks jooneks on haruldase arhailise helilaadi – nn pooltoon-poolteisttoon-laadi (mida on viimasel ajal hakatud ka lihtsalt “vanaks laadiks” nimetama) – kasutamine. 21. sajandi leelos kohtab seda siiski harva, tavalisemad on Euroopa muusikas üldised diatoonilised laadid (nagu mažoor ja minoor). Seto pooltoon-poolteisttoon-laadi kõla on tänapäeva inimese jaoks niivõrd ebatavaline, et pelgalt kuulmise järgi on raske seda jäljendada. Tegelikult ei ole laadi süsteem keeruline ja igaüks, kellel jätkub huvi ja püsivust, võib laulda ka “vanas laadis”.
Seto mitmehäälses rahvalaulus võib eristada nelja põhilist helilaadi, mida teaduslikus keeles nimetatakse pooltoon-poolteisttoon-laadiks, anhemitooniliseks laadiks, anhemitoonilis-diatooniliseks laadiks ja diatooniliseks laadiks.
Pooltoon-poolteisttoon-laad ja anhemitooniline laad on mõlemad väga vanad (esimene neist tundub eriti arhailisena ja on seotud kõige vanemate laululiikidega). Anhemitoonilis-diatooniline laad on mõnevõrra uuem ja diatooniline on kõige uuem. Seto laulu väga huvitavaks omapäraks on võimalus laulda samu viise, kasutades erinevaid heliridu. Mõned vanemad viisid (näiteks pöörä ääl) esinevad kõikide heliridadega. On ka uuemaid lauluviise, mis on alati diatoonilised.
Pooltoon-poolteisttoon-laad on seto laadidest kõige arhailisem ja omapärasem (Järvelaul 1936, Põllulaul 1995, Põllulaul 2006, Hähkämine). Laadi nimi tuleneb sellest, et siin vahelduvad regulaarselt (umbes) pooletoonilised (d-es, fis-g ja ais-h) ja poolteisttoonilised (es-fis ja g-ais) intervallid. Pooltoon-poolteisttoon-laadis viise on leitud ka paaris Lõuna-Venemaa külas ja ei ole võimatu, et see helilaad on jälg väga ammusest muusikast, mis oli ühine tänase Setomaa ja Mordva vahel kunagi elanud soomeugri rahvastele.
Euroopalik noodikiri ei sobi hästi pooltoon-poolteisttoon-laadi noodistamiseks, noodipildis näeb helirida välja selline:
Noodikogumikes võib sageli leida sama helirea teistsugust kirjutamisviisi – d-es-fis-g-b-ces, kus ülemisteks nootideks ei kirjutata mitte ais-h, vaid b-ces. Noodipildis on loogilisem kirjutada siiski ais-h.
Huvitaval kombel on sellel iidsel helireal sümmeetriline struktuur: pooltoonid ja poolteisttoonid vahelduvad regulaarselt ja ka kooskõlad, mis tekivad eri häälte vahel, on sümmeetrilised – koos kõlavate nootide vahel on kaks tooni ehk suur terts (kui koos kõlab kolm nooti, siis kaks suurt tertsi).
Pooltoon-poolteisttoon-helireas võib olla ka vähem kui kuus astet. Kõige kitsam vorm koosneb kolmest astmest fis-g-ais.
Noodikiri näitab astmete vahelisi intervalle vaid ligikaudselt. Tegelikult ei ole tegemist tempereeritud pool- ja poolteisttoonidega, pealegi võib astmete kõrgus varieeruda isegi ühe lauluesituse vältel. Sellist varieerumist näidatakse noodistustes dieeside ja bemollidega, väiksemaid kõrvalekaldumisi ka noolekestega nootide kohal või ees (Järvelaul 1936). Tänapäeval kipuvad lauldes helirea ülemised noodid vajuma allapoole, nii et pooltoon-pollteisttoon-helirea asemel tekib harjumuspärane harmooniline minoor d-es-fis-g-a-b. Mõnikord juhtub, et osa lauljatest laulab astet ais madalalt, teised aga kõrgelt (Hähkämine 2006).
Anhemitooniline, anhemitoonilis-diatooniline ja diatooniline helirida on erineva vanuse ja päritoluga. Kuna nad siiski suurel määral kattuvad, saab neid näidata ühel skeemil:
Arhailine pooltoonideta ehk anhemitooniline helirida e-g-a-h esineb põhiliselt soololauludes ja koorilaulude torrõ partiis (näiteks, kus ka killõ laulab pooltoonideta helirea piires, on Järvelaul 1999). Samasugune helirida on iseloomulik ka ersa ja mokša vanematele lauludele ja võimalik, et selle taga on väga vanad kultuurikontaktid. Killõ lisab tavaliselt sellele helireale astme c ja laad muutub anhemitoonilis-diatooniliseks: e-g-a-h-c (Hällülaul 1991). Mõnes esituses võidakse tertsi e-g täita ebamääraselt intoneeritud f noodiga - nii et helirea madalam osa on e-f-g (Ilolaul).
Seto vanematele meestelauludele on iseloomulik diatooniline helirida e-f-g-a-h-c. See ei ole seotud euroopaliku mažoori-minooriga, vaid on tunduvalt vanem – võimalik, et üle tuhande aasta. Meestelaulude kõla teeb omapäraseks see, et helirida võimaldab kasutada mitmehäälsuses puhtaid kvinte e-h ja f-c, mis ongi selle stiili tähtsamad kooskõlad (Miihi praasnigulaul, Hällülaul 1972).
Seto leelo uuemat stiili iseloomustab täielik seitsmeastmeline diatooniline helirida d-e-fis-g-a-h-c, mis seostub euroopaliku mažooriga, antud juhul G-duuriga Vanaimäkene.
Kuigi pooltoonideta (anhemitoonilised) ja diatoonilised heliread on laialt levinud eri rahvaste muusikas, kõlavad ka need vanematel seto leelokooridel omapäraselt. Põhjuseks on mõned kindlad kõrvalekaldumised tempereeritud häälestusest. Enamasti on need seotud pooltoon-poolteisttoon-laadi mõjuga: nii kõrgendavad paljud killõd diatoonilises helireas kergelt astet a (Pulmalaul, Vihmakõnõ velekene), eeslauljad ja torrõd võivad aga madaldada astet e (Vihmakõnõ velekene). Kui helirida on e-g-a-h-c, siis madaldatakse sageli astet a (Hällülaul 1991), mille tõttu helirida läheneb pooltoon-poolteisttoon-laadile e-g-as-h-c.
Mitmehäälne laulmine on seto kultuuris märgilise tähendusega. Välja arvatud vähesed sooložanrid nagu karjaselaulud, hällilaulud ja surnuitkud, laulavad setod alati kooris ja alati mitmehäälselt. Samade laulude esitamine üksi on praktiliselt võimatu, sest mitmehäälsus on seto laulustiili lahutamatu osa.
Seto koor jaguneb kaheks kohustuslikuks partiiks, mille rahvapärased nimetused on torrõ ja killõ. Torrõ on põhihääl, mida lauldakse mitmekesi ja mis kordab – enamasti muudetud kujul – eeslaulja viisi. Killõ on kõrvalhääl, mis püsib helirea ülemistel astmetel ja seda laulab kooris ainult üks laulja. Kui seto laulu noodistatakse ühel noodireal, siis kirjutatakse torrõ partii noodivartega allapoole ja killõ partii ülespoole. Eeslaulja laulab kooriosas torrõt. Seetõttu kirjutatakse ka eeslaulu partii noodivartega allapoole.
Seto mitmehäälsus on olemuselt harmooniline – meloodia liikumisest on tähtsam kahe harmooniakompleksi vaheldumine. Helirea noodid jagunevad kahte rühma (harmooniakompleksi, „akordi“) ja koos kõlavad ainult ühte kompleksi kuuluvad noodid. Muidugi ei ole siin tegemist euroopaliku mažoor-minoorse harmooniaga vaid iidse muusikalise süsteemiga, mis põhineb kahe kooskõla vaheldumisel.
Kooskõlade moodustamise põhimõte seisnebki selles, et korraga peavad kõlama ühte harmooniakompleksi kuuluvad astmed. Nendest „koostatakse“ kahe-, kolme- või, väga harva, neljahelilisi kooskõlasid. See põhimõte määrab nii killõ partii ehituse kui ka selle, kuidas torrõ partiis viisi varieerida.
Killõ partii võib olla üles ehitatud kolme põhimõtte järgi:
Torrõ partii puhul peab arvestama sellega, et vanemas stiilis ei laulnud kõik torrõd tavaliselt viisi täpselt samamoodi (ehk unisoonis). Eri lauljad kasutasid erinevaid viisivariante ja nii tekkis nn heterofoonia – ühe meloodia erinevate variantide kooskõlamine –, mis andis seto leelole omase rikkaliku kõla (Pulmalaul). Erinevaid viisivariante võis laulu jooksul kasutada ka sama laulja (kuulake näiteks Anna Kõivo erinevaid viisivariante laulus Mõrsjaikk või Lummo Kati rikkalikku varieerimist laulus Hähkämine). Oli lauljaid, kes üldse ei varieerinud ja neid, kes varieerisid rohkem. Näib, et kõige vaheldusrikkam oli nende torrõlauljate partii, kes kasutasid ka helirea kõige alumisi noote (kuula lisaks Lummo Katile näiteks ka Anne Vabarna koori salvestusi). Vanemate ja uuemate mitme mikrofoniga tehtud salvestuste võrdlus näitab, et varasemal ajal oli torrõ partiis rohkem viisi varieerimist ja sellest tulenevaid heterofoonilisi hargnemisi. Tänapäeva torrõd laulavad sageli kõik täpselt sama viisi ehk unisoonis.
Mõnikord esineb torrõ partiis ka sellist häälte hargnemist, mida võiks lugeda juba kolmanda partii tekkeks. Rahvamuusika uurijad nimetavad seda kolmandat partiid “alumiseks torrõks”. Alumine torrõ kasutab helirea alumist osa, kuid kindlaid reegleid, mille järgi ta viisi varieerib, ei ole. Kehtib vaid eespool selgitatud üldine harmooniline printsiip – korraga saavad kõlada ühe harmooniakompleksi eri noodid (Järvelaul alumine hääl). “Alumisel torrõl” on eriline koht meestelaulus (Miihi praasnigulaul, Vanaimäkene).
Seto mitmehäälsusele on omane tämbriline kontrast torrõ ja killõ partii vahel. Killõ hääletämber on torrõdest tunduvalt teravam ja pingelisem. Hääle säravama kõla saavutamiseks laulavad head killõd pisut kõrgemalt. See on oletatavasti üks põhjusi, miks seto kooril “helistik” laulu jooksul järk-järgult tõuseb.
Helistiku mõõdukas tõusmine on rahvalaulus sagedane nähtus. Seto laulus on see tõus aga ebatavaliselt kiire, mis vihjab selle võtte omaette tähendusele. Kui helistik läheb nii kõrgeks, et laulmine (eriti killõl) muutub raskeks, võtab eeslaulja järgmise rea järsult madalamalt. Seda erilist võtet nimetatakse kergütämiseks – laulmise kergendamiseks (Ilolaul, 01:10).
Eeslaulja võib kergütada sageli juba varakult – siis, kui laulmine on veel mugav. Selle eesmärgiks võib olla helistiku kiirema tõusu hõlbustamine. Tänapäeva leelokooridel helistik enamasti ei tõuse, nad kasutavad kergütämist harvemini ja ilma praktilise vajaduseta.
Kergütämine on äärmiselt haruldane võte. Seda esines kunagi ka mordvalastel.
Leelosõnade tähenduse üle tuleb vahel pikemalt järele mõelda, sest aastasadade vanustes lauludes ei öelda asju päris nii nagu tavakeeles. Leelot on võrreldud setode pühakirjaga, sest see säilitab selliseid sõnu ja ütlemisi, mis muidu oleksid ammu unustatud. Lisaks on leelo poeetiline keel rikas põnevatest ja ilusatest luulekujunditest, mis panevad laulja ja kuulaja mõtted lendama.
Seto keeles, nii nagu ka eesti keele murretes toimusid 13.–17. sajandini suured keelemuutused. Keel lühenes, häälikuid kadus sõnade seest ja lõpust. Leelosõnad on vanu, lühenemise eelseid vorme säilitanud. Näiteks öeldakse laulus:
tahtsõ puusta naista tetä’ – tavakeeles öeldakse tahtsõ puust naist tetä’
naksi siiä tulõmahe – naksi siiä tulõma
vahajalga varbõlanõ – vahajalg varblanõ.
Leelokeeles on palju sõnu ja väljendeid, mida tavakeeles ei leidu. Osa erilisi ütlemisi ongi omased ainult luulekeelele. Samas on regilaulus ka vana tavakeele sõnavara ja ütlemisi, mida tänapäeva keeles enam ei kasutata.
Näiteks:
Naka laulu laulõmahe, naka illo iskimähe – hakkame laulu laulma, hakkame rõõmu lahti lööma. Iskmä sõna enam tavakeeles väga sageli ei kohta, aga seda võib võrrelda näiteks soomekeelse sõnaga iskeä, mis tähendab kõvasti lööma.
Ärä tä lausi meelestäni, lausi meele poolõstani – ära ta lausus oma meelest, lausus oma meele poolest ehk: ta ütles, mida ta oma peas mõtles. Huvitav on vana vorm -ni (meelestäni, poolõstani), mis tähendab ’kellegi oma’.
Ütli ma umalõ üläle, umalõ kasalõ kadśati – ütlesin oma abikaasale, oma kaasale laususin. Ülä on arhailine sõna abielumehe kohta ja sarnaneb soomekeelse sõnaga ylkä ehk peigmees, mida kasutatakse tänapäeval ainult laulukeeles. Kadśatama või katśatama tähendab näiteks kädistama, aga laulukeeles on see neutraalne sõna kõnelemise kohta.
Au ülti õks mul ahju palavat, leemi ahju liikvat – mu au öeldi ahjus põlevat, voorus ahju liikuvat. Leem on sageli laulukeeles au paralleelsõnaks, kuigi täna tavakeeles seda sõna ei kasutata. Seda sõna tarvitatakse näiteks neiu vooruslikkusest või “puhtusest” lauldes.
Oh, ma noori näiokõnõ, olli kassui kabokõnõ – oh, ma noor neiukene, olin kasvav tütarlaps. Laulus võib leida tavapärase ja-tegijanime kõrval ka i-tegijanime, nt kassui ning neiu kohta võib öelda kabo.
Leelos on mõned kõige tavalisemad setokeelsed sõnad natuke erineval kujul kui tavakeeles. Näiteks öeldakse laulus esä ja imä asemel ese ja ime.
Inimeste, loomade või nähtuste kohta kasutatakse sageli erilisi kujundlikke sõnu või sõnapaare. Neid nimetatakse poeetilisteks sünonüümideks, luulekeelseteks ümberütlemisteks. Näiteks neidude, naiste, aga vahel ka meeste kohta öeldakse meelimar´akene – seda võiks tõlkida “meelepärane marjakene”. Naisi või neidusid võidakse kutsuda nende traditsiooniliste peakatete järgi. Naiste kohta võib laulus öelda linikpää, neidude kohta vanikpää, vanigõ pidäjä vms.
Seto leelo ja üldisemalt läänemeresoome regilaulu kõige omapärasem ja seetõttu ka stiilile kõige iseloomulikum tunnus on värsimõõt. Värsimõõdu all mõeldakse kõiki neid põhimõtteid, mille järgi rütmilist, mõnusalt lauldavat värssi luuakse.
Läänemeresoome regilaulule on omane, et enamasti vastab igale viisi noodile üks silp. Viisireas on tavaliselt kaheksa nooti ja värsis kõige sagedamini kaheksa silpi.
Seto leelo värss on väga tihti pikem, sest paljud leeloviisid on pikemad kui kaheksa nooti. Siiski on ka leelos võimalik eristada kaheksasilbilist alusvärssi, mis enamasti annab edasi värsi põhisisu. Seda alusvärssi pikendatakse korduste või lisasilpidega – silpe (sõnu) korratakse või lisatakse vastavalt sellele, kuidas viis nõuab.
Näiteks kaheksasilbilist alusvärssi:
Too-mas tor-rõ poi-si-kõ-nõ
lauldakse praasnigaviisiga nii, et liidetakse üks lisasilp ja korratakse kahte algussilpi:
Too-mas jo Too-mas tor-rõ poi-si-kõ-nõ (lisasilp ja korduvad silbid on paksus kirjas).
Pöörajooksu viisiga lauldakse sama värssi nii:
Too-mas tor-rõ, Too-mas jo tor-rõ poi-si-kõ-nõ.
Koorivärsi ehitus on järjekindel, aga eestütlejal vabam. Eestütleja võib laulda värssi lühemalt – või vastupidi, rütmistada eeslaulu täiendavate lisasilpidega.
Näiteks kiirendab eestütleja praasnigaviisi lauldes kahte esimest silpi ja lisab lauluritta kaks kiiresti lauldud lisasilpi:
eestütleja:
Toomas oll õks torrõ poisikõnõ (poole kiiremini lauldud silbid on paksus kirjas)
koor:
Toomas jo Toomas torrõ poisikõnõ
Siin laulab eestütleja pöörajooksu viisi eeslaulu ilma korduseta, ka lisasilpe selles värsis pole; koor laulab tavapärase pöörajooksu rütmiga:
eestütleja:
Püürä puutõ’ pöörelidse’
koor:
püürä puutõ’, püürä jo puutõ’ pöörelidse’.
Alati ei vasta siiski igale viisinoodile üks silp, eespool oli juba näide selle kohta, et vahel lauldakse ühe silbi asemel poole kiiremini kaks silpi. Näiteks:
Toomas kullõ-s sõsara sõna / Toomas jo Toomas kullõ-s sõsara sõna (sõsa- lauldakse poole kiiremini).
On ka vastupidine võimalus – kui sõna algab ülipika, kolmandas vältes silbiga, siis võidakse ühte silpi laulda poole pikemalt, kahe noodiga:
sai-õ kõ-o ko(-o)t-ta-lõ / sai-õ jo sai-õ kõ-o ko(-o)t-ta-lõ (kahe noodiga lauldud silbid on kõo ja kot-).
Regilaulu värssides on enamasti rõhulised (nii sõna alguses olevad pearõhusilbid kui kaasrõhud) ja rõhuta silbid vaheldumisi. See tekitab ühtlase värsirütmi, värsirõhk on 1., 3., 5. ja 7. silbil:
OM-mõ IL-los IL-ja PÄI-vä (suurtähtedega on märgitud sõnade algussilbid ehk pearõhusilbid).
NÄI-o-kõ-sõ NOO-rõ-kõ-sõ (suurtähtedega on sõnade pearõhusilbid, paksus kirjas on kaasrõhulised silbid).
Vahel pannakse sõna algussilp (sõnarõhk) sinna, kus värsirütmis rõhku (värsirõhku) ei ole. Neis värssides satuvad rõhud eri kohtadesse – kaks rütmi on justkui üksteise peale pandud. Proovige näiteks öelda järgmist värssi nii, et rõhutate suurte tähtedega kirjutatud silpe (värsirõhke):
VII-di VII-e-LE sõr-ME-le.
Viimases sõnas sõrmele satub sõnarõhk kahe värsirõhu vahele …LE sõr-ME… – sõnarõhk ei lange värsirõhkudega kokku. Selliseid värsse nimetatakse murtud värssideks, sõna on justkui murdunud värsirõhkude vahele.
Murtud värsid teevad regilaulu ja ka seto leelo rütmiliselt vaheldusrikkamaks. Sõnad, mis algavad kahe värsirõhu vahel, on reeglina lühema, esimeses või teises vältes algussilbiga. Nende seas on palju kolmesilbilisi sõnu.
Enamuses seto viisides on sellised murtud värsid, kus värsirõhust läheb lahku just viimase kolmesilbilise sõna rõhk:
Võ-rost võ-tin-dõ pi-dä-jä (Võrust võtmete pidajad (hoidjad))
sõ-na’ sõg-la-ga ü-säh-nä (sõnad on sõelaga süles)
vei-e Tu-u-ma tu-li-lõ (viisid Tooma tuledele (tulle))
hii-ro kee-li-la kõ-nõ-li (hiirekarva hobune (inim)keelel kõneles)
va-ga ve-re ar´ vae-va-ta (vaga vere ära vaevata)
On siiski rühm refrääniga laule, kus leidub kõigist eespool toodud värssidest erineva ehitusega värsse (näiteks: an-ti han-na-lõ ha-mõh, lin-du lee-me kaa-la-lõ). Mitme tunnuse osas erineb leelost seto itkude värsimõõt.
Leelole – aga ka muudele vanematele laululiikidele, samuti vanadele muinasjuttudele, mõistatustele ja ütlemistele – on omased algriim ja parallelism. Omavahel algriimuvad ühe värsi sõnad. Parallelism seob kaks või mitu sisult ja vormilt sarnast värssi omavahel kokku värsirühmaks.
Algriim ehk alliteratsioon on sõnade algushäälikute kokkulangemine. See sobib hästi keelega: läänemeresoome keeltes on rõhk alati sõna alguses ja regilaulus pannaksegi kokku kõlama sõnade kõige tähtsamad osad.
Algriimi näiteid:
kiä lävele lähesi – algriim on lä-lä
kiä astõ akkõnalõ – a-a
panõ põllõ põrmandusta – p-p-p ja põ-põ
Siiski ei ole algriimi kõigis värssides. Vahel on hästi kõlavatest kujunditest tähtsam anda täpset informatsiooni ja siis on sageli algriimist loobutud.
Tänapäeva lauludest tuttavat lõppriimi leelos ei ole, see on uuema rahvalaulu ehk lõppriimilise salmilaulu tunnus.
Leelos võivad vahel kokku kõlada ka värsside lõpud: Naksi kotost tulõmahe, kallist kotost kaldumahe. See ei ole päris lõppriim, sest kokku ei lange mitte sõnatüvede osad, vaid ainult käände- või pöördelõpud. Sellise nähtuse nimeks ongi muutelõppude kokkukõla ehk paradigmaatiline riim.
Parallelism, lauluvärsside ümberütlemine ehk mõttekordus on suulisele poeesiale omane võte paljudel rahvastel. Mitu paralleelvärssi annavad koos edasi ühte üldisemat mõtet. Sellist võtet kasutatakse ka keeles, näiteks sõnapaaridega käed-jalad, õed-vennad antakse üksikuid osi loetledes edasi üldmõistet. Ümberütlemisel võib olla ka maagiline tähendus – vahel ei ole hea otse kedagi või midagi nimetada, näiteks metsas käies jahilooma.
Paralleelsete värsside rühmas öeldakse sama mõtet järgmises värsis natuke teistmoodi. Seejuures jääb värsside lauseehitus põhimõtteliselt samaks. Siiski võib mõni sõna järgmises värsis ära jääda ja mõni tähendust laiendav sõna selle arvelt lisanduda. Järgmises näites jääb paralleelvärsis kordamata sõna läävä. Omavahel paralleelsed sõnad on hani’ - kuldatsirgo’ ning Har´omaalõ - muulõ maalõ:
Läävä hani Har´omaalõ,
kuldatsirgo’ muulõ maalõ.
Järgmises näites jääb ära järveh ning omavahel paralleelsed sõnad on kullatsita, hõpõsälgä, kuldaluuda ning kallo, sär´ekeisi, lutsukõisi:
Järveh kallo kullatsita,
hõpõsälgä sär´ekeisi,
kuldaluuda lutsukõisi.
Kui mõnest sõnast värsis vahel aru ei saa, on kasulik vaadata, kas sellel on paralleelvärss. Kui on, siis võib paralleelvärssidest otsida selle tundmatu sõna paralleelsõnu – need annavad vihje, mis tähendus võiks tundmatul sõnal olla.
Parallelismirühmas võib olla kaks või rohkem värssi. Kõigil värssidel siiski ei ole paralleelvärsse, regilaulus on päris sageli ka üksikvärsse. Tavaliselt alustavad üksikvärsid uusi lauluosi.
Parallelismil on mitmeid erivorme. Näiteks võivad omavahel paralleelsed olla ühe värsi kaks poolt:
Ammu oodi, kavva kaie.
või
Tulõ hummok, nõsõs päivä.
Vahel on omavahel paralleelsed terved värsirühmad:
Palas künnel ilosahe,
palas vaha valusahe,
saasõ-ks illos elämine,
saasõ kallis kasumine.
Pala-i künnel ilosahe,
vaha pala-i valusahe,
saa-ai illos elämine,
saa-ai kallis kasumine.
Omaette nähtuseks on näiteks ka värsside ahelad. Ahelas on värsid sama ülesehitusega, aga mõte läheb kogu aeg edasi:
Tsiiri-tsiiri tsirgukõnõ,
kos sul kulla pesäkene?
Varikoh varva otsah,
kerikoh kella tornih.
Kos tuu kell jäie?
Vanamiis maha tõugas.
Kos tuu vanamiis jäie?
Ärä timä kuuli.
Kohes timä matõti?
Pikä põllu pindre otsa.
Kos tuu pinnär jäie?
Adõr üles künd.
Kos tuu adõr jäie?
Kivve tirahto.
Kohes tuu kivi jäie?
Merde vaio.
Kos tuu meri jäie?
Must härg jõie.
Kos tuu härg jäie?
Susi ärä seie. …
Ivvo, Mitso ja Nati Vabarnalt, koguja Paulopriit Voolaine 1927 (ARS 2, 236/8 (10)).
Setod peavad uute leelosõnade loomise oskust üheks olulisemaks mõõdupuuks, mis näitab lauliku võimekust ja traditsioonilise laulu tundmist. Seto Kuningriigi päevade üks tähtsamaid sündmusi on sõnolisõ võistlus, kus laulikud ehk sõnolise’ võistlevad selles, kes suudab etteantud teemal kõige ilusama laulu luua.
Seto leelo UNESCO inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja taotluses toodi improviseerimisoskuse olulisus välja juba esimeses laulutraditsiooni tutvustavas lõigus:
Äärmiselt oluline on improviseerimisvõime: ilma selleta ei ole võimalik tunnustatud laulikuks saada. Lähtudes traditsioonilisest meetrilisest süsteemist ja poeesiast, loovad seto laulikud uusi tekste vastavalt olukorrale.
Ilusate sõnade loomiseks peab tundma põhjalikult seto keelt ja laulutraditsiooni. Värsse luues arvestatakse algriimi ja parallelismiga ning jälgitakse, et värss sobituks viisirütmiga, oleks leelole omases värsimõõdus. Sõnad muudab traditsioonipäraseks leelole iseloomuliku laulukeele, kujundite ja vormelite kasutamine.
Osav laulik kasutab oma mõtete väljendamiseks traditsioonilist keelt, kujundeid ja vormeleid. Näiteks lauldes haigusest võivad talle meelde tulla populaarsed vormelid, mida sel puhul on kasutatud: haarda’ haigõst / tõmmada’ tõbitsõst ja ohkih olilõ / pääd põtõh pähütsehe.
Haarõtas õks minno haigõst, (haaratakse mind haigeks)
tõmmatas õks minno tõṕtsõst, (tõmmatakse mind tõbiseks)
hot′ lää ma ohkih olilõ, (vaat kui lähen ohkides õlgedele)
päädä lää õks ma põtõh pähütsehe. (oma pead lähen (panen) põdedes voodipeatsisse)
Vormeleid on võimalik kombineerida. Kuigi tavaliselt esinevad haarda’ haigõst / tõmmada’ tõbitsõst paralleelvärssides koos, võib neid kombineerida ka muude vormelitega:
Sääl ma haari haigõst,
saie virve vialitsõst.
Haigevoodisse mineku vormeleid võib kasutada väga erinevates värssides. Näiteks võib laulda enda haigusest:
Lää õks ma ohkih olilõ,
pääd põtõh pähütsele.
Või kellegi teise haigusest:
Ese läts ohkih olilõ,
pääd põtõh pähütsele.
Sama vormelit võib kasutada küsimuse moodustamiseks:
Mille läät sa õks ohkih olilõ,
pääd põtõh pähütsehe?
Täpselt sama vormeliga võib hoopis kinnitada enda või kellegi teise head tervist:
Käü-i ohkih olilõ,
pääd põtõh pähütsehe.
Tark laulik võib kasutada sarnaseid vormeleid väga erinevate tähenduste ja meeleolude edasi andmiseks. Traditsiooni tundvad kuulajad tunnevad vormeli ära ning elavad põnevusega kaasa, mismoodi vana ja tuntud kujundit uues kontekstis kasutatakse. Näiteks on osavad laulikud muutnud traditsiooniliste vormelite tähendust. Tavaliselt kasutatakse vormelit tulda tuima’ ravva’ / kibõnit külmä’ kivi’ pulmalauludes hobuse kiiruse kiitmiseks.
Tulda leivä’ tuima’ ravva’, (tuld lõid tuimad rauad)
kibõnit sääl külmä’ kivi’. (sädemeid seal külmad kivid)
Natalja Kõrs (1874-1947) on aga autobiograafilises laulus kasutanud samasuguseid vormeleid oma kodumaja põlengu kirjelduses:
Meil lätsi’ õks kõik tulõs tuima’ ravva’,
külmä’ kivi’ lätsi’ kõik kibõnis.