Vaesõlatsõ laul

Jäie varra vaesõstlatsõst, siidi, liidi,
kallis, jäie kasinasta.
Istõ maaha ikõmahe,
moro pääle murõhtama.
Kiä mullõ rüppü linnas´,
kiä põlvile põrodi?
Tsibin-tsirku tsirgukõnõ,
vahajalga varblanõ.
Minolt tä õks kündü küsümähe,
nõssi minolt nõudõmahe:
„Midä ikõt tütärlatsi,
midä vaagut vaenõlatsi?“
Vasta lausi õks minokõnõ:
„Toda vaagu vaenõlatsi,
toda kuugu kullakõnõ –
jää-äs õks pudru puhkijata,
jää-äs ruvva kiitijätä,
olõ-õi esse ilma päälä,
imme armu andõmanna.

ERA, Fon 86 e; EÜS X 972 (274) < Satseri v, Vedernika k – A. O. Väisänen < Mihali Kriepa, 39 a (1913).
Sõnad: ERA II 175, 810 (11) < Satseri v, Vedernika k – Ilmar Rohtla < Agrepiina Tamm, u 65 a (1938). Paar värssi: ERA II 173, 289/92 (13) < Vilo v, Mitkovitsi-Sagorje k – Anna Oinas-Tammeorg < Nasta Karulaan, snd 1898 (1937).
Laul punktinoodi lehel