Kuldatsäuk
Kuldatsäuk was established in 1988 in Värska by 12 Seto women. Our main motivation was the desire to learn together and sing Seto leelo that was deep in our hearts. We still rehearse in Värska where we meet once a week, but we go and perform all over Estonia and beyond. We still have six original singers, and now some new members who live in Setomaa or have Seto heritage have joined us, giving the current total to 11 members. Our most beloved village holidays are St. George’s Day, St. Peter’s Day, St. Anastasia’s Day and St. Paraskeva’s Day.
We have inherited our songs from the elders of our choir - Maria Rõzikova, Anna Kõivo, Anna Kuremägi and others. We also learn songs from other choirs or from old recordings and we have taken over some songs of choirs that no longer practice (such as Leiko and Põrste choir). It is important for us to bear Seto culture, preserve and present the songs, dances, music, crafts and customs of Northern Setomaa. At our performances we wear different Seto folk costumes – the more ancient white robes and also more contemporary darker robes, long embroidered and shorter knitted shirts. One can see the different costumes of single and married women and also a lot of traditional silver jewellery at our performances. Our singing has been described as powerful and convincing, sometimes sad and nostalgic, but always resonant and impressive, unique runo-song.
Siih om naase’ naarulise’,
Kuldatśauga’ kullakõsõ’,
säläh omma’ imerõiva’,
hõpõehte’ ilosaba’,
sõna võta sõlõ alta,
helü hõpõ kõrra päältä,
laula umast Verska veerest,
ilosabast elopaigast.
/Anna Kõivo sõna’/
Seto folklooriansambli Kuldatsäuk om seto kultuuri kandja, kia hoit, tutvustas ni and edesi Põh´a-Setomaa laulõ, tandsõ, pilliäält, käsitüüd ni kombit.
Kuldatsäuk sai edimäist vuuri kokko 2. detsembril 1988. aastagal. Verska Kultuurimaja man naksi’ üteh pargih laulma 12 seto naist, kinka seto kiil ni laulumõistmine oll´ peri kotost ni kooliaost. Parhilla om ansamblih 11 naist, näist 6 om alostusõst pääle. Laulma k´aumi õks Verskahe, a esinemi ka muial Eestih. Mano om tulnu vahtsit seto juuri vai Setomaal elävit lauljit. Meele omma’ kõkõ tähtsäbä pühä’ juripäiv, piitrepäiv, nahtsipäiv ni päätnitsäpäiv. Saami kokko üte voori nädälih kolmapäävä õdagu ni laulami uma leelopargikõsõ laulõ.
Sõna’ omma’ meil leelopargi vanõbilt sõnolisilt Rõžikova Marilt, Kõivo Annelt, Kuremäe Annilt ni tõisilt. Mi laulami ka tõisi leeloparkõ käest saaduisi laula - noid mia mi jaost tähtsä’ ja meele miildüse’. Olõmi opnu laula ka vannolt ülestvõttilt ja parhilla häönü leeloparkõ (Leiko, Põrstõ nt) käest.
Sälgä panõmi seto erimuudu rõivit, vanõbit valgit ni illatsit tumõhit kitasnikka, pikki käüssidega välläummõld kirjuga ku ka koet kirjuga hammit. Lauljide säläh om nätä ni õgapäivätsit kui pidorõivit mehenaisi ni noorikidõ puult, meil om pall´o hõpõt - tśaposkit, keedikeisi, sõlgi.
Mi laul om kimmäs ja loohvka, mõnikõrd ka kurvaline vai hallõ, a kõgõ kost laul kavvõndõhe - eismuudu mitmõ helüga seto leelo.
Kuule, kulla külanoorik 2001
