Algriim ja parallelism

Algriim ja parallelism

Leelole – aga ka muudele vanematele laululiikidele, samuti vanadele muinasjuttudele, mõistatustele ja ütlemistele – on omased algriim ja parallelism. Omavahel algriimuvad ühe värsi sõnad. Parallelism seob kaks või mitu sisult ja vormilt sarnast värssi omavahel kokku värsirühmaks.

Algriim

Algriim ehk alliteratsioon on sõnade algushäälikute kokkulangemine. See sobib hästi keelega: läänemeresoome keeltes on rõhk alati sõna alguses ja regilaulus pannaksegi kokku kõlama sõnade kõige tähtsamad osad.

Algriimi näiteid:
kiä lävele lähesi – algriim on lä-lä
kiä astõ akkõnalõ – a-a
panõ põllõ põrmandusta – p-p-p ja põ-põ

Siiski ei ole algriimi kõigis värssides. Vahel on hästi kõlavatest kujunditest tähtsam anda täpset informatsiooni ja siis on sageli algriimist loobutud.

Tänapäeva lauludest tuttavat lõppriimi leelos ei ole, see on uuema rahvalaulu ehk lõppriimilise salmilaulu tunnus.

Leelos võivad vahel kokku kõlada ka värsside lõpud: Naksi kotost tulõmahe, kallist kotost kaldumahe. See ei ole päris lõppriim, sest kokku ei lange mitte sõnatüvede osad, vaid ainult käände- või pöördelõpud. Sellise nähtuse nimeks ongi muutelõppude kokkukõla ehk paradigmaatiline riim.

Parallelism

Parallelism, lauluvärsside ümberütlemine ehk mõttekordus on suulisele poeesiale omane võte paljudel rahvastel. Mitu paralleelvärssi annavad koos edasi ühte üldisemat mõtet. Sellist võtet kasutatakse ka keeles, näiteks sõnapaaridega käed-jalad, õed-vennad antakse üksikuid osi loetledes edasi üldmõistet. Ümberütlemisel võib olla ka maagiline tähendus – vahel ei ole hea otse kedagi või midagi nimetada, näiteks metsas käies jahilooma.

Paralleelsete värsside rühmas öeldakse sama mõtet järgmises värsis natuke teistmoodi. Seejuures jääb värsside lauseehitus põhimõtteliselt samaks. Siiski võib mõni sõna järgmises värsis ära jääda ja mõni tähendust laiendav sõna selle arvelt lisanduda. Järgmises näites jääb paralleelvärsis kordamata sõna läävä. Omavahel paralleelsed sõnad on hani’ - kuldatsirgo’ ning Har´omaalõ - muulõ maalõ:

Läävä hani Har´omaalõ,
kuldatsirgo’ muulõ maalõ.

Järgmises näites jääb ära järveh ning omavahel paralleelsed sõnad on kullatsita, hõpõsälgä, kuldaluuda ning kallo, sär´ekeisi, lutsukõisi:

Järveh kallo kullatsita,
hõpõsälgä sär´ekeisi,
kuldaluuda lutsukõisi.

Kui mõnest sõnast värsis vahel aru ei saa, on kasulik vaadata, kas sellel on paralleelvärss. Kui on, siis võib paralleelvärssidest otsida selle tundmatu sõna paralleelsõnu – need annavad vihje, mis tähendus võiks tundmatul sõnal olla.

Parallelismirühmas võib olla kaks või rohkem värssi. Kõigil värssidel siiski ei ole paralleelvärsse, regilaulus on päris sageli ka üksikvärsse. Tavaliselt alustavad üksikvärsid uusi lauluosi.

Parallelismi mitmekesisus

Parallelismil on mitmeid erivorme. Näiteks võivad omavahel paralleelsed olla ühe värsi kaks poolt:

Ammu oodi, kavva kaie.
või
Tulõ hummok, nõsõs päivä.

Vahel on omavahel paralleelsed terved värsirühmad:

Palas künnel ilosahe,
palas vaha valusahe,
saasõ-ks illos elämine,
saasõ kallis kasumine.
Pala-i künnel ilosahe,
vaha pala-i valusahe,
saa-ai illos elämine,
saa-ai kallis kasumine.

Omaette nähtuseks on näiteks ka värsside ahelad. Ahelas on värsid sama ülesehitusega, aga mõte läheb kogu aeg edasi:

Tsiiri-tsiiri tsirgukõnõ,
kos sul kulla pesäkene?
Varikoh varva otsah,
kerikoh kella tornih.
Kos tuu kell jäie?
Vanamiis maha tõugas.
Kos tuu vanamiis jäie?
Ärä timä kuuli.
Kohes timä matõti?
Pikä põllu pindre otsa.
Kos tuu pinnär jäie?
Adõr üles künd.
Kos tuu adõr jäie?
Kivve tirahto.
Kohes tuu kivi jäie?
Merde vaio.
Kos tuu meri jäie?
Must härg jõie.
Kos tuu härg jäie?
Susi ärä seie. …

Ivvo, Mitso ja Nati Vabarnalt, koguja Paulopriit Voolaine 1927 (ARS 2, 236/8 (10)).