Setomaa

Setomaa

Keeleteadlased arvavad, et lõunaeestlased eraldusid läänemeresoome hõimudest varem kui põhjaeesti murrete kõnelejad ja soomlased. Seto keel on üks selle hõimukeele järeltulijaid. Kuigi täna peab suur osa setodest end samaaegselt nii setodeks kui ka eestlasteks, polnud selline lähedus enne seto alade liitmist Eesti Vabariigiga sugugi nii ilmne. Setode asuala oli alates Vene riikluse kujunemisest kuulunud Vene mõjusfääri ja õigeusukiriku valdustesse. Kui 19. sajandil kutsusid setod end religioosse kuuluvuse järgi vene usku maarahvaks, siis pärast Eesti ja Nõukogude Venemaa poolt sõlmitud Tartu rahulepingut, mille järel setode asualast sai Eesti Vabariigi territoorium, hakkas Setomaal toimuma kiire moderniseerimine ja nihkumine Eesti kultuuri mõjusfääri. Setode Eesti kultuuriga lõimimine tõi positiivsete muutuste kõrval kaasa ka negatiivseid (nt seto keele positsiooni nõrgenemine). 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi esimesel kümnendil rändasid paljud pered ülerahvastatud ja vaeselt setode asualalt Ida-Siberisse tolleaegsesse Jenisseiski kubermangu (praegu Krasnojarski krai), aga ka muudesse Vene tsaaririigi piirkondadesse. Täpset väljarännanute arvu pole teada, kuid Eesti asunduste uurija August Nigol väidab, et Siberisse asus elama üle 5000–6000 seto. 21. sajandil on väljaspool Eestit suurimad välis-seto kogukonnad Krasnojarski krai Partisanski rajooni külades.

Seto rahvas

Setode sümboolse võimuga esindusorgan Seto Kongressi Vanemate Kogu kuulutas setod 2002. aastal eestlastest eraldiseisvaks rahvaks. Eestis ei ole setod praegu ametlikult vähemusrahvus ega seto keel (või lõunaeesti keel) vähemuskeel. Venemaal on setodel alates 2010. aastast vähemusrahvuse staatus. Ehkki 2011. aasta Eesti rahvaloendusel ei olnud võimalik märkida oma rahvuseks „seto“, sai siiski üles tähendada oma seto keele oskuse. 12 549 inimest märkis ankeedis, et oskab seto keelt. Samas elab tänases Setomaa vallas kokku vähem kui 4000 inimest. Suurem osa setosid elab nüüdseks hoopis erinevates Eesti linnades, mida näitab kasvõi Tallinnas tegutsevate seto leelokooride suur arv. Kui 20. sajandi alguses oli selge, et setod on Setomaal elavad õigeusklikud inimesed, kes räägivad seto keelt, siis tänapäeval on asjad keerulisemad. Osa setodest on ilmalikustunud, ei ela enam ilmtingimata traditsioonilisel setode asualal, ega pruugi kõnelda enam ka oma esivanemate keelt ning tunda seto traditsioone.

Seto leelo UNESCO nimekirjas

2008. aasta septembris esitas Eesti Vabariigi kultuuriministeerium taotluse seto mitmehäälse laulutraditsiooni kandmiseks inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja, mis rahuldati 2009. aastal. Sellega sai seto laulukultuurist laulu- ja tantsupeo traditsiooni ning Kihnu kultuuriruumi kõrval kolmas nähtus Eesti Vabariigis, mis sellesse nimekirja kanti. Setode mitmehäälsus on ainulaadne kogu maailmas ning nende laulukultuur vaatamata ajaloo kiiretele keerdkäikudele tänaseni elujõuline ja seto kogukonna jaoks oluline. Alates setode asualade liitmisest Eesti Vabariigiga on atraktiivsete rahvariiete ja eksootilise kõlapildiga mitmehäälsed seto koorid sageli esindanud eesti põlis- või pärandkultuuri.

Seto rahvaluule jäädvustamise tagamaadest

Keele- ja rahvaluuleuurijad pidasid setosid „ideaalseteks ürgeestlasteks“, kes olid säilitanud palju vanapärast, millest pidi tõusma kasu eesti (mitte seto) ajaloo ja rahvaluule uurimiseks. Tolleaegsete rahvaste arengut käsitlevate teooriate valguses usuti, et setod on eestlastele lähedane hõimurahvas, kes on jäänud oma arengult neist 100-200 aastat maha. Folkloristidest kirjutas näiteks Rudolf Põldmäe 1938. aastal otsesõnu, et setod on eestlastest „arengus“ sada aastat maas, Jakob Hurda meelest oli vahe aga vähemalt paarsada aastat. Rahvaluulekoguja ja ajaloohuviline kirjamees Hindrik Prants omakorda arvas, et setode juures võib tõetruult näha olukorda, milles „meie esivanemad aastasadade eest elasid“ ning nende keel ja kombed on „väga suurelt jaolt“ samasugused kui aastatuhande eest. Setode „vanapärane“ folkloor pidi aitama leida vastuseid paljudele eesti pärimust ja ajalugu puudutavatele küsimustele. Usuti, et Setomaa on “vanavarasalv”, kus leidub enam eestlaste arhailise laulupärandi “säilinud riismeid” kui n-ö emamaal. Nii kuulutaski Kreutzwald rahvuseepose “Kalevipoeg” eessõnas uhkelt, et kokkupuude laulurikaste Pihkvamaa eestlastega on viinud ta järelduseni, et setode “suur hulk laialipillatud laulukatkeid” pole midagi muud kui kadunud Kalevi-loo jäänused. Kahjuks tuleb siiski tunnistada, et Kreutzwaldi kogutud seto laulud on suures osas põhjaeestikeelsed ja halvas stiilis võltsingud. Kreutzwaldi Setomaa välitööd ja tema saak jäid küll napiks, samas kogusid setode laule põhjalikult Jakob Hurt ja tema kaastöölised. Seto pärimuse tähtsust eesti folkloristika ajaloos rõhutavad kolm köidet Hurda välja antud “Setukeste laule” (1904-1907). Nagu Hurt Helsingis ilmunud väljaande eessõnas ütles, on suuline pärimus kirjaoskamatutele setodele justkui piibliks ja ajalooraamatuks ning nii see kahtlemata ka on. Hurda välja antud „Setukeste laulud“ on aga saanud tänaste setode jaoks teatud mõttes esivanemate pühaks tarkuseraamatuks.