Seto õigeusukogudused ja kirikukoorid

Seto õigeusk on pika ajalooga. Setode asuala vahetus naabruses oleva Irboska Püha Nikolai kiriku kohta on kirjalikke teateid 1340. aastast, kuid arvatakse, et kirik on olnud seal veelgi varem. 1473. asutati Petseri klooster, mis on olnud seto õigeusu keskuseks. Eesti Vabariigi aladel olevad seto kogudused kuuluvad täna Konstantinoopoli patriarhaadi alla, Vene Föderatsioonis Moskva Patriarhaadi alla. Praegu tegutseb Setomaa vallas kogudust viie kiriku juures: Värska Suurmärter Püha Georgiuse kirik, Saatse Suurmärter Paraskeva kirik, Obinitsa Issanda Muutmise kirik, Miikse Ristija Johannese kirik ja Luhamaa Pühavaimu kirik.

Ortodoksi jumalateenistusel on kirikukooril kandev osa. Petserimaa paljudes kirikutes, kus olid varem seto-vene segakogudused (Taelova, Mõla, Pankjavitsa, Saalesja jt), on setod nüüdseks jäänud vähemusse. Setosid kuulub ka ajaloolise Võromaa ja Setomaa piiril asuvatesse kogudustesse. Kultuuriliste seoste ja sarnaste olude tõttu on ka Räpina Püha Sakariase ja Elisabeti koguduse ning Võõpsu Püha Nikolai koguduse kirikulaulutraditsioonil sarnasusi Setomaa omale.

Seto kirikukooride eripärast

Kirikukoorid on enamasti kolme- või ka neljahäälsed, olenevalt sellest, kui palju lauljaid kooris on. Tänapäeval napib koorides meeshääli, mistõttu naised võivad laulda ka tenori- ja bassipartiisid. Igal kooril on juhataja. Koorijuhid võivad olla erineva taustaga, kuid toetuvad peamiselt pikale kirikus laulmise kogemusele. Koorijuhi ülesandeks on orienteeruda rikkalikus liturgilises lauluvaras ning laulu alustamiseks märku andmine. Kogenud lauljad võtavad õige hääle preestri või diakoni retsitatiivist või siis ootavad koorijuhi hääleandmist.

Kirikulaulutraditsioon Setomaal on folkloriseerunud. See tähendab, et sarnaselt rahvalauluga toimib ka kirikulaul tänapäeva Setomaal valdavalt suulise traditsioona. Seetõttu on seto kirikulaul ka väga haavatav, iga traditsioonitundja kadumine võib ohustada traditsiooni püsimist.

Milliseid laule Setomaa kirikutes lauldakse

Õigeusukiriku laulurepertuaar põhineb eri tüüpi viisidel. Laule võib jagada järgnevalt:

• Retsitatiivsed põhiviisid, millega lauldakse jumalateenistuse neid osi, millel pole kindlat viisi (nt troparid ja kondakid). Põhiviise on kokku kaheksa. Viis vahetub igal nädalal. Teisel pühapäeval pärast nelipühi alustatakse esimese viisiga, järgmisel nädalal kasutatakse teist jne kuni kaheksandani, mille järel alustatakse jälle esimesest. Nende viisidega lauldakse selliseid psalme ja palveid, millel ei ole oma kinnistunud viisi.
• Muud psalmoodiate laadsed retsitatiivsed viisid (nt Usutunnistus, antifoonid).
• Antifoonsed laulud ekteeniad, mida koor laulab vaheldumisi preestri või diakoniga (nt “Issand, heida armu!”, “Anna seda Issand!” jt).
• Muusikaliselt komplitseeritumad viisid (nt Keerubide laul).
• Salmilaulud (laulud, millel on aja jooksul kujunenud stroofiline ülesehitus).
• Lisaks lauldakse õigeusu kirikus ka selliseid laule, mis ei ole liturgiaga seotud, nt “Püha öö”, mida lauldakse jõulude ajal hoolimata sellest, et see kuulub tegelikult luterliku kiriku laulurepertuaari.

Olulisemad lauludega seotud mõisted

Antifoon (vn aнтифон, kr ἀντίφωνον ‘vastukõlav’): liturgia alguses lauldavad psalmid (I ja II antifon). Algselt lauldi neid psalme vaheldumisi kahe koori poolt, sellest ka nimetus.

Ekteenia (vn eктения, kr ἐκτενὴς ‘jõupingutus’, ‘püsivus’, ‘visadus’): palvete sari, mida lausub preester või diakon ning koor (kogudus) vastab lauldes “Issand, heida armu” või “Anna seda, Issand!”. Ekteeniad jagatakse sisu või palumiste hulga järgi suureks ekteeniaks, kolmekordseks ekteeniaks, väikeseks ekteeniaks ja palumise ekteeniaks. Suure ekteeniaga alustatakse liturgiat, õhtu- ja hommikupalvust, väike ekteenia on lühendus suurest ekteeniast. Samuti on olemas eriliste palumistega ekteeniaid, mille sisu sõltub sellest, milline püha toiming parajasti käsil on: kas ristimine, laulatus, õlitamine, matmine vm.

Keerubide laul: Seda lauldakse liturgia nn suure sissekäigu ajal. Keerubide laulu ajal kantakse pühad annid ohvrilaualt altarilauale ning koor just nagu kehastuks ingliteks, lauldes “Nüüd tähendame meie salal viisil keerubeid”. “Keerubide laulu” jaoks on spetsiaalsed viisid, mis on enamasti melismaatilised ja pidulikud. Värska kirikus kasutatakse peamiselt kolme “Keerubide laulu” viisi, millest üks on nn salmilaul.

Kondak (vn Кондак, kr κοντάκιον ‘majake’): laul, milles selgitatakse mingi püha tähendust. Kondakke võib laulda või lugeda. Tropar ja kondak on samasisulised laulud ning neid lauldakse sageli järjest.

Panihhiida on hingepalvus.

Tropar (vn Тропарь, kr τροπάριον): jumalateenistuse pealaul. Igal pühal, samuti igal pühapäeval on oma tropar, milles korratakse lühidalt antud päeva või püha tähendust. Tavaliselt tropareid lauldakse, kuid neid võidakse ka lugeda.

Salmilaulud: eestikeelsed meetriliselt korrastatud ning riimidega ja salmidesse jagatud õigeusu kiriku laulud. Luteri koraalide ja protestantliku kirikulaulu eeskujul 20. sajandi alguses Eesti õigeusukirikutes kasutusele võetud laulud.