Laulmisstiilid

Hilana Taarka kooriga. Hilana, 1921. Armas Otto Väisänen, Eesti Rahva Muuseum

Laulmisstiilid

Seto mitmehäälses laulus võib eristada vanemat ja uuemat ajaloolist kihti, kusjuures vanem kiht jaguneb omakorda kõige vanemaks (arhailiseks) ja mõnevõrra uuemaks stiiliks. Nimetagem neid kolme stiili „vanimaks“, „keskmiseks“ ja „uuemaks“. Kõikide stiilide laule ühendab mitmehäälsuse moodustamise üldine printsiip – torrõ ja killõ partii vastandumine. Ühiseks jooneks võib pidada samuti laadi põhiheli – torrõ lõpunoodi – asukohta helirea keskel, kuigi mõnes uuemas laulus võib põhiheli olla ka allpool.

Seto laulu muusikaliste stiilide erinevused väljenduvad ilmekalt heliridades, rütmis ning killõ- ja torrõpartii ülesehituses.

Helirida

Seto vanimat stiili iseloomustab omapärane pooltoon-poolteisttoon-laad. Keskmise stiili tunnuseks on aga anhemitooniline (pooltoonideta) ja anhemitoonilis-diatooniline (ehk anhemitoonika jälgedega) helirida ning samuti vanema meestelaulu diatooniline helirida, mis on üsna vana.

Uuema stiili laulud põhinevad diatoonilistel heliridadel (peamiselt euroopalikul mažooril). Seejuures on uuemates lauludes selgesti märgatavad euroopalikule harmooniale omased toonika ja dominandi suhted (Tuli palas, küll om vallus, Uma koori kitmine). (Vaata ka mitmehäälsus.)

Rütm

Vanimate viiside rütmisüsteem põhineb enam-vähem võrdsete silpnootide (kaheksandiknootide) ühendamisel rühmadesse kahe ja kolme kaupa. Kuna rühmad ei ole võrdse pikkusega, siis neis viisides regulaarset meetrumit ei teki. Pikemad noodid on vanemates lauludes sageli ebamäärase pikkusega ning ei suhestu lühemate vältustega proportsionaalselt (Põllulaul, Hähkämine). Keskmises stiilis kujuneb proportsionaalne rütm, mis kasutab rohkem erinevaid vältusi (kaheksandik-, veerand- ja poolnoote). Regulaarset meetrumit enamasti ei teki (Hällülaul, Pulmalaul). Uuemate laulude rütmisüsteem on samuti proportsionaalne ja rütm allub enamasti regulaarsele meetrumile (Tuli palas, küll om vallus, Uma koori kitmine).

Killõpartii ülesehitus

Erinevates stiilides võib mõnevõrra erinev olla killõ partii ülesehituse põhimõte. Vanima ja keskmise stiili lauludes püsib killõ helirea kahel-kolmel ülemisel astmel ja sõltub ainult laulu põhiviisi (torrõ partii) harmooniast – killõ ja torrõ laulavad samasse kooskõlasse („akordi“) kuuluvaid noote. Uuemates lauludes võib killõ heliulatus mõnikord ka laiem olla, neli või rohkem nooti, samuti võib killõ vahel saata põhimeloodiat paralleelsetes tertsides (Vanaimäkene, aga näiteks laulus Tuli palas, küll om vallus püsib killõ kolmel ülemisel astmel, nagu on omane vanimale ja keskmisele stiilile). (Vaata ka killõ ülesehitus.)

Torrõpartii ülesehitus

Vanimas ja keskmises stiilis ei laula torrõd täpselt ühtemoodi (unisoonis), vaid varieerivad põhiviisi. Kuna koos kõlavad sama viisi eri variandid, tekib nn heterofoonia. Samuti esineb tihti ka kolmas partii – alumine torrõ – või selle elemendid. Tulemusena koosnevad kooskõlad sageli kolmest helist. Uuemas stiilis mitmehäälsus lihtsustub, sest torrõd laulavad enamasti kõik sama viisikuju. Sel juhul ei kasutata alumise torrõ võtteid või lauldaksegi kõik koos niisugust viisikuju, mis sarnaneb alumise torrõ partiile (Vanaimäkene). (Vaata ka torrõ varieerimine.)

Eelpool kirjeldatud stiilijooned ei pruugi alati esineda kõik koos. Samuti võidakse vanema päritoluga viise laulda uuemas stiilis ja mõnikord ka vastupidi.

Stiilierinevusi võib leida ka siis, kui võrdleme seto naistelaulu ja meestelaulu. Naised kasutavad vanimates lauludes pooltoon-poolteisttoon-helirida ja kõige vanemat rütmimudelit. Vanemale meestelaulule on iseloomulik vanem diatooniline helirida. Meeste kooripartiis on eriti tähtis roll alumisel torrõl. Võrreldes ühtlaselt voolava naistelauluga laulavad mehed kooriosas sageli aeglasemalt, kasutavad rohkesti lisasilpe, ette tuleb üksiku noodi rõhutamisi, hingamisi värsi sees ja hõikeid.