Laulude loomine ja improvisatsioon

Laulude loomine ja improvisatsioon

Setod peavad uute leelosõnade loomise oskust üheks olulisemaks mõõdupuuks, mis näitab lauliku võimekust ja traditsioonilise laulu tundmist. Seto Kuningriigi päevade üks tähtsamaid sündmusi on sõnolisõ võistlus, kus laulikud ehk sõnolise’ võistlevad selles, kes suudab etteantud teemal kõige ilusama laulu luua.

Seto leelo UNESCO inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja taotluses toodi improviseerimisoskuse olulisus välja juba esimeses laulutraditsiooni tutvustavas lõigus:
Äärmiselt oluline on improviseerimisvõime: ilma selleta ei ole võimalik tunnustatud laulikuks saada. Lähtudes traditsioonilisest meetrilisest süsteemist ja poeesiast, loovad seto laulikud uusi tekste vastavalt olukorrale.

Ilusate sõnade loomiseks peab tundma põhjalikult seto keelt ja laulutraditsiooni. Värsse luues arvestatakse algriimi ja parallelismiga ning jälgitakse, et värss sobituks viisirütmiga, oleks leelole omases värsimõõdus. Sõnad muudab traditsioonipäraseks leelole iseloomuliku laulukeele, kujundite ja vormelite kasutamine.

Vormelid ja nende kasutamine

Osav laulik kasutab oma mõtete väljendamiseks traditsioonilist keelt, kujundeid ja vormeleid. Näiteks lauldes haigusest võivad talle meelde tulla populaarsed vormelid, mida sel puhul on kasutatud: haarda’ haigõst / tõmmada’ tõbitsõst ja ohkih olilõ / pääd põtõh pähütsehe.

Haarõtas õks minno haigõst, (haaratakse mind haigeks)
tõmmatas õks minno tõṕtsõst, (tõmmatakse mind tõbiseks)
hot′ lää ma ohkih olilõ, (vaat kui lähen ohkides õlgedele)
päädä lää õks ma põtõh pähütsehe. (oma pead lähen (panen) põdedes voodipeatsisse)

Vormeleid on võimalik kombineerida. Kuigi tavaliselt esinevad haarda’ haigõst / tõmmada’ tõbitsõst paralleelvärssides koos, võib neid kombineerida ka muude vormelitega:
Sääl ma haari haigõst,
saie virve vialitsõst.

Haigevoodisse mineku vormeleid võib kasutada väga erinevates värssides. Näiteks võib laulda enda haigusest:
Lää õks ma ohkih olilõ,
pääd põtõh pähütsele.

Või kellegi teise haigusest:
Ese läts ohkih olilõ,
pääd põtõh pähütsele.

Sama vormelit võib kasutada küsimuse moodustamiseks:
Mille läät sa õks ohkih olilõ,
pääd põtõh pähütsehe?

Täpselt sama vormeliga võib hoopis kinnitada enda või kellegi teise head tervist:
Käü-i ohkih olilõ,
pääd põtõh pähütsehe.

Tark laulik võib kasutada sarnaseid vormeleid väga erinevate tähenduste ja meeleolude edasi andmiseks. Traditsiooni tundvad kuulajad tunnevad vormeli ära ning elavad põnevusega kaasa, mismoodi vana ja tuntud kujundit uues kontekstis kasutatakse. Näiteks on osavad laulikud muutnud traditsiooniliste vormelite tähendust. Tavaliselt kasutatakse vormelit tulda tuima’ ravva’ / kibõnit külmä’ kivi’ pulmalauludes hobuse kiiruse kiitmiseks.

Tulda leivä’ tuima’ ravva’, (tuld lõid tuimad rauad)
kibõnit sääl külmä’ kivi’. (sädemeid seal külmad kivid)

Natalja Kõrs (1874-1947) on aga autobiograafilises laulus kasutanud samasuguseid vormeleid oma kodumaja põlengu kirjelduses:
Meil lätsi’ õks kõik tulõs tuima’ ravva’,
külmä’ kivi’ lätsi’ kõik kibõnis.