Siberi setode laulutraditsioon

Anna Haavapuu, Maria Jeremejeva, Jekaterina Horovets, Veera Jeremejeva. Krestjansk, 2007. Andreas Kalkun, Eesti Rahvaluule Arhiiv

Siberi setode laulutraditsioon

Seto laul Siberis

19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses rännati ülerahvastatud Setomaalt perede kaupa Siberisse maad ja õnne otsima. Krasnojarski krais elab tänaseni küllaltki suur seto kogukond, kes pole oma keelt, kombeid ja juuri unustanud. Haida külas on elav ka seto laulukultuur: naised laulavad kultuurimaja kooris Lill ja lapsed kooris Kullõrkukk. Vanemad naised küll eelistavad kultuurimaja kooris mitte laulda, kuid tunnevad kohalikku laulupärimust ja laulavad kodustel pidudel ja kokkusaamistel.

Siberi setod on omaks võtnud erineva päritoluga muusikat. Oma lõunaeestlastest naabritelt on nad õppinud põhja- või lõunaeestikeelseid sentimentaalseid laule ning venelastelt Nõukogude perioodil üldlevinud venekeelseid rahvalikke laule. Setode enda kodumaalt kaasa toodud regivärsiline laulustiil aga erineb nii eesti kui vene lauludest. Seda erinevust tajuvad ka setod ise. Regivärsiline laul pole nii kindlakujuline kui vene või eesti laul. Hea laulja improviseerib traditsioonilisi vormeleid ja meetrumit kasutades igaks laulusituatsiooniks sobivad sõnad, loob, liidab või jätab midagi välja.

Sageli on nii, et Siberi setod olid valmis nimetama eesti ja vene laule, mida nad teavad, kuid satuvad segadusse, rääkides seto lauludest. Seto laul polegi kindlakujuline laul, öeldakse, et kes laulda oskab, see muudkui laulab sellest, mis ta näeb ja mis meelde tuleb. Seto laulust rääkides kasutavad Siberi setod sageli sõnu, mis viitvad loomulikkusele või looduslikkusele, aga ka tavalistele igapäevaelu pisiasjadele.

Killõ ja torrõ tähendus Siberi setodel

Haida külas on populaarsemate regilaulude puhul tavaks, et koor ei lase kaua eeslauljal üksi laulda ja liitub niipea, kui on selge, millise värsiga tegu. Selliste seto laulude puhul üritatakse kindlakskujunenud tekstist kinni pidada ja ei varieerita või improviseerita teksti.

Kui tegemist pole soololauluga, peetakse ilusaks, et laul on mitmehäälne. Siberi setode tõlgenduses kõlavad ka Eestis ühehäälsena tuntud uuemad laulud mitmehäälselt. Igasugust mitmehäälsust kirjeldatakse aga seto mitmehäälsuse terminitega killõ ja torrõ. Kuigi killõ partii võib kõlada venepäraselt, on ta siiski killõ.

Seto laulus olev killõ ja torrõ on Siberi setode jaoks loomulikud kategooriad, mille abil kirjeldatakse ja mõõdetakse ka teisi sarnaseid nähtusi. Nii nagu kodu-Setomaal nii ka Siberis on tavaline, et õigeusukirikus laulvaid sopraneid kutsutakse killõdõks. Kuigi kirikulaul ja seto muusika on oma ehituselt küllaltki erinevad, nagu ka soprani ja killõ partii funktsioonid on muusikaliselt erinevad (üks meloodiahääl ja teine saatehääl jne), kasutatakse sama terminit nähtuste teatud sarnasuste tõttu (kõrgem hääl mitmehäälses kooris, intensiivsem kui teised partiid jne).

Sama moodi öeldakse Siberi seto külades killõ ka vene laulu kõrgema hääle kohta. Seto laulu mõju võib olla ka see, et vene laule lauldes tõstetakse esile ülemist häält kui soleerivat häält. Kui Haida kultuurimaja koor laulis vene laule, võis tähele panna, et ülemist häält laulis enamasti vaid üks naine. Kui ülemist häält laulis nooremast põlvkonnast pärit killõ, siis ei laulnud vanem killõ seda partiid kunagi kaasa. Küll aga võis juhtuda, et noorem killõ proovis ülemist häält laulda mõnes laulus, kus vanem oli seda partiid laulma hakanud.

Killõ ja torrõ on Siberi setode jaoks loomulikud kategooriad, mille abil kirjeldatakse muid sarnaseid nähtusi. Semmeni Olli rääkis huntidest ja kirjeldas, kuidas hundid uluvad mitmehäälselt ning kuidas mõned on killõd ja mõned on torrõd.

Undasõq, üts ütles torrõt, killõ takah.
Andreas Kalkun: Omgi nii vai?
Semmeni Olli: Mhmh, ku inemiseq laulvaq, üts nakas vauuu-uu, eeeeiii, ku killõ takah Nelli-viis üttekokko lääväq sis kõik undasõq, ku laulvaq, küsüseq süvväq Jumala käest. Kohe lubatas kohe minnäq. Saa-i õks näid poganit kullõlda.

Siberi seto laulikuid on juba 1980. aastail salvestanud Igor Tõnurist ja Mare Piho. Eesti Rahvaluule Arhiivi folkloristid jäädvustasid Siberi setode laule 2007. ja 2008. aastal. Käesolevas artiklis kasutatud videonäited (kaamera Tiit Sibul, ERM) on tehtud 2009. aasta ekspeditsiooni käigus, mida juhtis Anu Korb. Välitöödel osalesid ka Andreas Kalkun ja Astrid Tuisk.

Järgmine
Seto kirikulaul