Laulukeel

Laulukeel

Leelosõnade tähenduse üle tuleb vahel pikemalt järele mõelda, sest aastasadade vanustes lauludes ei öelda asju päris nii nagu tavakeeles. Leelot on võrreldud setode pühakirjaga, sest see säilitab selliseid sõnu ja ütlemisi, mis muidu oleksid ammu unustatud. Lisaks on leelo poeetiline keel rikas põnevatest ja ilusatest luulekujunditest, mis panevad laulja ja kuulaja mõtted lendama.

Vanad keelevormid

Seto keeles, nii nagu ka eesti keele murretes toimusid 13.–17. sajandini suured keelemuutused. Keel lühenes, häälikuid kadus sõnade seest ja lõpust. Leelosõnad on vanu, lühenemise eelseid vorme säilitanud. Näiteks öeldakse laulus:
tahtsõ puusta naista tetä’ – tavakeeles öeldakse tahtsõ puust naist tetä’
naksi siiä tulõmahe – naksi siiä tulõma
vahajalga varbõlanõ – vahajalg varblanõ.

Erilised sõnad ja ütlemised

Leelokeeles on palju sõnu ja väljendeid, mida tavakeeles ei leidu. Osa erilisi ütlemisi ongi omased ainult luulekeelele. Samas on regilaulus ka vana tavakeele sõnavara ja ütlemisi, mida tänapäeva keeles enam ei kasutata.

Näiteks:

Naka laulu laulõmahe, naka illo iskimähehakkame laulu laulma, hakkame rõõmu lahti lööma. Iskmä sõna enam tavakeeles väga sageli ei kohta, aga seda võib võrrelda näiteks soomekeelse sõnaga iskeä, mis tähendab kõvasti lööma.

Ärä tä lausi meelestäni, lausi meele poolõstaniära ta lausus oma meelest, lausus oma meele poolest ehk: ta ütles, mida ta oma peas mõtles. Huvitav on vana vorm -ni (meelestäni, poolõstani), mis tähendab ’kellegi oma’.

Ütli ma umalõ üläle, umalõ kasalõ kadśati – ütlesin oma abikaasale, oma kaasale laususin. Ülä on arhailine sõna abielumehe kohta ja sarnaneb soomekeelse sõnaga ylkä ehk peigmees, mida kasutatakse tänapäeval ainult laulukeeles. Kadśatama või katśatama tähendab näiteks kädistama, aga laulukeeles on see neutraalne sõna kõnelemise kohta.

Au ülti õks mul ahju palavat, leemi ahju liikvat – mu au öeldi ahjus põlevat, voorus ahju liikuvat. Leem on sageli laulukeeles au paralleelsõnaks, kuigi täna tavakeeles seda sõna ei kasutata. Seda sõna tarvitatakse näiteks neiu vooruslikkusest või “puhtusest” lauldes.

Oh, ma noori näiokõnõ, olli kassui kabokõnõ – oh, ma noor neiukene, olin kasvav tütarlaps. Laulus võib leida tavapärase ja-tegijanime kõrval ka i-tegijanime, nt kassui ning neiu kohta võib öelda kabo.

Leelos on mõned kõige tavalisemad setokeelsed sõnad natuke erineval kujul kui tavakeeles. Näiteks öeldakse laulus esä ja imä asemel ese ja ime.

Inimeste, loomade või nähtuste kohta kasutatakse sageli erilisi kujundlikke sõnu või sõnapaare. Neid nimetatakse poeetilisteks sünonüümideks, luulekeelseteks ümberütlemisteks. Näiteks neidude, naiste, aga vahel ka meeste kohta öeldakse meelimar´akene – seda võiks tõlkida “meelepärane marjakene”. Naisi või neidusid võidakse kutsuda nende traditsiooniliste peakatete järgi. Naiste kohta võib laulus öelda linikpää, neidude kohta vanikpää, vanigõ pidäjä vms.