Mitmehäälsus

Mitmehäälsus

Mitmehäälne laulmine on seto kultuuris märgilise tähendusega. Välja arvatud vähesed sooložanrid nagu karjaselaulud, hällilaulud ja surnuitkud, laulavad setod alati kooris ja alati mitmehäälselt. Samade laulude esitamine üksi on praktiliselt võimatu, sest mitmehäälsus on seto laulustiili lahutamatu osa.

Kaks partiid: torrõ ja killõ

Seto koor jaguneb kaheks kohustuslikuks partiiks, mille rahvapärased nimetused on torrõ ja killõ. Torrõ on põhihääl, mida lauldakse mitmekesi ja mis kordab – enamasti muudetud kujul – eeslaulja viisi. Killõ on kõrvalhääl, mis püsib helirea ülemistel astmetel ja seda laulab kooris ainult üks laulja. Kui seto laulu noodistatakse ühel noodireal, siis kirjutatakse torrõ partii noodivartega allapoole ja killõ partii ülespoole. Eeslaulja laulab kooriosas torrõt. Seetõttu kirjutatakse ka eeslaulu partii noodivartega allapoole.

Kooskõlade moodustamine

Seto mitmehäälsus on olemuselt harmooniline – meloodia liikumisest on tähtsam kahe harmooniakompleksi vaheldumine. Helirea noodid jagunevad kahte rühma (harmooniakompleksi, „akordi“) ja koos kõlavad ainult ühte kompleksi kuuluvad noodid. Muidugi ei ole siin tegemist euroopaliku mažoor-minoorse harmooniaga vaid iidse muusikalise süsteemiga, mis põhineb kahe kooskõla vaheldumisel.

  • Pooltoon-poolteisttoon-laadis koosnevad kooskõlad kas astmetest d-fis-ais või es-g-h (Järvelaul).
  • Anhemitoonilises ja anhemitoonilis-diatoonilises helireas võib aste e kuuluda mõlemasse kompleksi – e-g-h ja e-a-(c) (Hällülaul 1991, Ilolaul ).
  • Diatoonilistes heliridades on need kompleksid (d)-f(is)-a-c ja e-g-h (Hällülaul 1972 – kompleksid f-a-c ja e-g-h). Uuemas stiilis diatoonilise helireaga lauludes võib mõlemasse kompleksi kuuluda d, mis on euroopalikus harmoonias nii toonika kui dominandi akordiheli Vanaimäkene – kompleksid d-fis-a-c ja d/e-g-h).

Kooskõlade moodustamise põhimõte seisnebki selles, et korraga peavad kõlama ühte harmooniakompleksi kuuluvad astmed. Nendest „koostatakse“ kahe-, kolme- või, väga harva, neljahelilisi kooskõlasid. See põhimõte määrab nii killõ partii ehituse kui ka selle, kuidas torrõ partiis viisi varieerida.

Killõ ülesehitus

Killõ partii võib olla üles ehitatud kolme põhimõtte järgi:

  • Kõige sagedamini kasutab killõ helirea kahte või kolme ülemist astet, mis vahelduvad vastavalt sellele, kuidas viisis vahelduvad kaks harmooniakompleksi (Järvelaul). Sellise killõ partii võib leida kõigis eri tüüpi heliridadega lauludes. Killõ partii esitajal peab olema hea harmooniatunnetus, et kasutada oma paari astet õiges kooskõlade vaheldumise rütmis.
  • Pooltoon-poolteisttoon-helireaga lauludes esineb ka burdooni taolist killõt, mis näib püsivat helirea ülemisel astmel (aste ais helireas d-es-fis-g-ais), laskudes fraaside lõppudes laadi tugihelile g (Põllulaul 1995). Mitmekanaliliste salvestuste akustiline analüüs näitab siiski, et ka nendes lauludes järgivad killõd mingil määral kooskõlade vaheldumise rütmi, kasutades aeg-ajalt astet h (Põllulaul 2006, Hähkämine). Seejuures võib intervall ais-i ja h vahel olla pooltoonist kitsam.
  • Seto uuemas laulustiilis võib killõ partii olla laiema heliulatusega ning liikuda paralleelsetes tertsides torrõ partiiga (Vanaimäkene).

Torrõ varieerimine

Torrõ partii puhul peab arvestama sellega, et vanemas stiilis ei laulnud kõik torrõd tavaliselt viisi täpselt samamoodi (ehk unisoonis). Eri lauljad kasutasid erinevaid viisivariante ja nii tekkis nn heterofoonia – ühe meloodia erinevate variantide kooskõlamine –, mis andis seto leelole omase rikkaliku kõla (Pulmalaul). Erinevaid viisivariante võis laulu jooksul kasutada ka sama laulja (kuulake näiteks Anna Kõivo erinevaid viisivariante laulus Mõrsjaikk või Lummo Kati rikkalikku varieerimist laulus Hähkämine). Oli lauljaid, kes üldse ei varieerinud ja neid, kes varieerisid rohkem. Näib, et kõige vaheldusrikkam oli nende torrõlauljate partii, kes kasutasid ka helirea kõige alumisi noote (kuula lisaks Lummo Katile näiteks ka Anne Vabarna koori salvestusi). Vanemate ja uuemate mitme mikrofoniga tehtud salvestuste võrdlus näitab, et varasemal ajal oli torrõ partiis rohkem viisi varieerimist ja sellest tulenevaid heterofoonilisi hargnemisi. Tänapäeva torrõd laulavad sageli kõik täpselt sama viisi ehk unisoonis.

Mõnikord esineb torrõ partiis ka sellist häälte hargnemist, mida võiks lugeda juba kolmanda partii tekkeks. Rahvamuusika uurijad nimetavad seda kolmandat partiid “alumiseks torrõks”. Alumine torrõ kasutab helirea alumist osa, kuid kindlaid reegleid, mille järgi ta viisi varieerib, ei ole. Kehtib vaid eespool selgitatud üldine harmooniline printsiip – korraga saavad kõlada ühe harmooniakompleksi eri noodid (Järvelaul alumine hääl). “Alumisel torrõl” on eriline koht meestelaulus (Miihi praasnigulaul, Vanaimäkene).

Kergütämine

Seto mitmehäälsusele on omane tämbriline kontrast torrõ ja killõ partii vahel. Killõ hääletämber on torrõdest tunduvalt teravam ja pingelisem. Hääle säravama kõla saavutamiseks laulavad head killõd pisut kõrgemalt. See on oletatavasti üks põhjusi, miks seto kooril “helistik” laulu jooksul järk-järgult tõuseb.

Helistiku mõõdukas tõusmine on rahvalaulus sagedane nähtus. Seto laulus on see tõus aga ebatavaliselt kiire, mis vihjab selle võtte omaette tähendusele. Kui helistik läheb nii kõrgeks, et laulmine (eriti killõl) muutub raskeks, võtab eeslaulja järgmise rea järsult madalamalt. Seda erilist võtet nimetatakse kergütämiseks – laulmise kergendamiseks (Ilolaul, 01:10).

Eeslaulja võib kergütada sageli juba varakult – siis, kui laulmine on veel mugav. Selle eesmärgiks võib olla helistiku kiirema tõusu hõlbustamine. Tänapäeva leelokooridel helistik enamasti ei tõuse, nad kasutavad kergütämist harvemini ja ilma praktilise vajaduseta.

Kergütämine on äärmiselt haruldane võte. Seda esines kunagi ka mordvalastel.

Järgmine
Helilaadid