Helilaadid

Anastasia Kanniste, Martina Ir´o, Hilana Taarka, Miko Ode, Anna Kõiv. Obinitsa, 1922. Armas Otto Väisänen, Eesti Rahva Muuseum

Helilaadid

Muusikalise stiili üheks tähtsaks tunnuseks on heliread ja helilaadid, mis mõjutavad oluliselt laulu kõla, isegi kui me ei ole nendest teadlikud. Seto leelo üheks eripärasemaks jooneks on haruldase arhailise helilaadi – nn pooltoon-poolteisttoon-laadi (mida on viimasel ajal hakatud ka lihtsalt “vanaks laadiks” nimetama) – kasutamine. 21. sajandi leelos kohtab seda siiski harva, tavalisemad on Euroopa muusikas üldised diatoonilised laadid (nagu mažoor ja minoor). Seto pooltoon-poolteisttoon-laadi kõla on tänapäeva inimese jaoks niivõrd ebatavaline, et pelgalt kuulmise järgi on raske seda jäljendada. Tegelikult ei ole laadi süsteem keeruline ja igaüks, kellel jätkub huvi ja püsivust, võib laulda ka “vanas laadis”.

Neli helilaadi

Seto mitmehäälses rahvalaulus võib eristada nelja põhilist helilaadi, mida teaduslikus keeles nimetatakse pooltoon-poolteisttoon-laadiks, anhemitooniliseks laadiks, anhemitoonilis-diatooniliseks laadiks ja diatooniliseks laadiks.

Pooltoon-poolteisttoon-laad ja anhemitooniline laad on mõlemad väga vanad (esimene neist tundub eriti arhailisena ja on seotud kõige vanemate laululiikidega). Anhemitoonilis-diatooniline laad on mõnevõrra uuem ja diatooniline on kõige uuem. Seto laulu väga huvitavaks omapäraks on võimalus laulda samu viise, kasutades erinevaid heliridu. Mõned vanemad viisid (näiteks pöörä ääl) esinevad kõikide heliridadega. On ka uuemaid lauluviise, mis on alati diatoonilised.

“Vana laad” ehk pooltoon-poolteisttoon-laad

Pooltoon-poolteisttoon-laad on seto laadidest kõige arhailisem ja omapärasem (Järvelaul 1936, Põllulaul 1995, Põllulaul 2006, Hähkämine). Laadi nimi tuleneb sellest, et siin vahelduvad regulaarselt (umbes) pooletoonilised (d-es, fis-g ja ais-h) ja poolteisttoonilised (es-fis ja g-ais) intervallid. Pooltoon-poolteisttoon-laadis viise on leitud ka paaris Lõuna-Venemaa külas ja ei ole võimatu, et see helilaad on jälg väga ammusest muusikast, mis oli ühine tänase Setomaa ja Mordva vahel kunagi elanud soomeugri rahvastele.

Euroopalik noodikiri ei sobi hästi pooltoon-poolteisttoon-laadi noodistamiseks, noodipildis näeb helirida välja selline:

Noodikogumikes võib sageli leida sama helirea teistsugust kirjutamisviisi – d-es-fis-g-b-ces, kus ülemisteks nootideks ei kirjutata mitte ais-h, vaid b-ces. Noodipildis on loogilisem kirjutada siiski ais-h.

Huvitaval kombel on sellel iidsel helireal sümmeetriline struktuur: pooltoonid ja poolteisttoonid vahelduvad regulaarselt ja ka kooskõlad, mis tekivad eri häälte vahel, on sümmeetrilised – koos kõlavate nootide vahel on kaks tooni ehk suur terts (kui koos kõlab kolm nooti, siis kaks suurt tertsi).

Helilaadid

Pooltoon-poolteisttoon-helireas võib olla ka vähem kui kuus astet. Kõige kitsam vorm koosneb kolmest astmest fis-g-ais.

Noodikiri näitab astmete vahelisi intervalle vaid ligikaudselt. Tegelikult ei ole tegemist tempereeritud pool- ja poolteisttoonidega, pealegi võib astmete kõrgus varieeruda isegi ühe lauluesituse vältel. Sellist varieerumist näidatakse noodistustes dieeside ja bemollidega, väiksemaid kõrvalekaldumisi ka noolekestega nootide kohal või ees (Järvelaul 1936). Tänapäeval kipuvad lauldes helirea ülemised noodid vajuma allapoole, nii et pooltoon-pollteisttoon-helirea asemel tekib harjumuspärane harmooniline minoor d-es-fis-g-a-b. Mõnikord juhtub, et osa lauljatest laulab astet ais madalalt, teised aga kõrgelt (Hähkämine 2006).

Pooltoonideta ja diatoonilised laadid

Anhemitooniline, anhemitoonilis-diatooniline ja diatooniline helirida on erineva vanuse ja päritoluga. Kuna nad siiski suurel määral kattuvad, saab neid näidata ühel skeemil:

Arhailine pooltoonideta ehk anhemitooniline helirida e-g-a-h esineb põhiliselt soololauludes ja koorilaulude torrõ partiis (näiteks, kus ka killõ laulab pooltoonideta helirea piires, on Järvelaul 1999). Samasugune helirida on iseloomulik ka ersa ja mokša vanematele lauludele ja võimalik, et selle taga on väga vanad kultuurikontaktid. Killõ lisab tavaliselt sellele helireale astme c ja laad muutub anhemitoonilis-diatooniliseks: e-g-a-h-c (Hällülaul 1991). Mõnes esituses võidakse tertsi e-g täita ebamääraselt intoneeritud f noodiga - nii et helirea madalam osa on e-f-g (Ilolaul).

Seto vanematele meestelauludele on iseloomulik diatooniline helirida e-f-g-a-h-c. See ei ole seotud euroopaliku mažoori-minooriga, vaid on tunduvalt vanem – võimalik, et üle tuhande aasta. Meestelaulude kõla teeb omapäraseks see, et helirida võimaldab kasutada mitmehäälsuses puhtaid kvinte e-h ja f-c, mis ongi selle stiili tähtsamad kooskõlad (Miihi praasnigulaul, Hällülaul 1972).

Seto leelo uuemat stiili iseloomustab täielik seitsmeastmeline diatooniline helirida d-e-fis-g-a-h-c, mis seostub euroopaliku mažooriga, antud juhul G-duuriga Vanaimäkene.

Kuigi pooltoonideta (anhemitoonilised) ja diatoonilised heliread on laialt levinud eri rahvaste muusikas, kõlavad ka need vanematel seto leelokooridel omapäraselt. Põhjuseks on mõned kindlad kõrvalekaldumised tempereeritud häälestusest. Enamasti on need seotud pooltoon-poolteisttoon-laadi mõjuga: nii kõrgendavad paljud killõd diatoonilises helireas kergelt astet a (Pulmalaul, Vihmakõnõ velekene), eeslauljad ja torrõd võivad aga madaldada astet e (Vihmakõnõ velekene). Kui helirida on e-g-a-h-c, siis madaldatakse sageli astet a (Hällülaul 1991), mille tõttu helirida läheneb pooltoon-poolteisttoon-laadile e-g-as-h-c.

Järgmine
Laulmisstiilid