Laul seto pärimuskultuuris

Mõrsja podruskitega, 1996. Ain Sarv, Eesti Rahvaluule Arhiiv

Laul seto pärimuskultuuris

Suuline pärimus

Enamuse setode jaoks jäid kooliharidus ja lugemisoskus kuni 1920ndate aastateni kaugeks. Kõiki teadmisi anti edasi suuliselt, peamiselt kodus ja kogukonnas. Maailm oli ruumilises mõttes väiksem kui tänapäeval - liiguti vähem ja igapäevaelu piirdus rohkem oma külaga. Mõni inimene ei pruukinudki terve oma elu jooksul jõuda kaugemale kui mõned kilomeetrid oma kodu ümbruses. Kogu inforuum ja meelelahutus oli suuline - esivanemate igapäevase toimetuleku strateegiad ja teadmised olid ellujäämiseks olulised. Pärimusel ja lauludel oli keskne roll kogukonna mälu hoidja ja identiteedi loojana. Nagu Jakob Hurt ütles oma „Setukeste laulude“ väljaande eessõnas, on laulud setodele piibliks ja ajalooraamatuks. Laulud ja jutud olid elu loomulik igapäevane osa. Piir laulu ja sõnade ütlemise vahel oli mõnikord olematu, kohati mõeldi ja kõneldigi laulukeeles. Kui Setomaa liideti Eesti Vabariigiga, muutus algkooliharidus kohustuslikuks. Nii hakkas levima ka kirjaoskus ja kogu pärimus ei sõltunud ainult suulisest edasikandumisest. Tänapäeval on setode jaoks muutunud suuliselt edasi antava pärimuse kõrval järjest olulisemaks ka üleskirjutused ja salvestused, mis annavad võimaluse olla kontaktis oma esivanemate ja pärandiga.

Naistelaul ja leelokoorid

Põlvest põlve edasi antud seto vanem laulupärimus on valdavalt naiste laul. Naised olid põhiliselt kodused, muutused jõudsid nende maailmapilti väga aeglaselt ning ka kooliharidus jäi neile pikemalt kättesaamatuks. Kui meestel oli rohkem liikumisvõimalusi, siis naised veetsid oma elu kodu, küla ja lähemate sugulaste ringis. Nii säilis ka leelo, mis saatis naisi nii ühiselt tööd tehes kui ka igasugustel pidulikel sündmustel. Vaatamata seto kultuuris toimunud suurtele muutustele (Eesti kultuuriruumi lõimumine, emamaalt väljarändamised jne) ning ka muutustele laulukultuuri sees, laulavad setod ka täna oma laule ja peavad laulupärimust väga oluliseks. Traditsiooniline koorikultuur on elujõuline ning nii Setomaal kui ka mujal tekib juurde uusi naiste ja meeste leelokoore.

Miks ja millal lauldi?

Setode jaoks oli laulmine igapäevase elu loomulik osa. Laul ei olnud üksnes meelelahutus või ajaviitmise viis. Laul kinnitas, väärtustas ja kergendas tegevust. Iga tegevuse juurde käisid oma laulud, karja ajamisel oma laulud, töö juures töölaulud, kirmasel ja kiigel pidulaulud jne. Pulmas oli iga rituaali ja tegevuse juures kindlad laulud ning ka surnute ärasaatmise juurde kuulusid kindlad laulud. Aasta jagunes laulurikkamateks ja -vaesemateks perioodideks, nt paastu ajal oli laulmise ja üldse pidutsemise keeld. Alles 20. sajandil seoses lavaesinemistega hakkas hajuma traditsioon, mille järgi oli igal laulul oma kindel aeg ja koht. Kalendritähtpäevade laulud olid seotud õigeusupühadega (maaselitsa laulud, lihavõtte kiigelaulud, jaani- ja peetritule laulud jne), sageli olid pühadega seotud ka mitmed laulumängud ja mängulaulud (talsipühi ilo’, urbõpäävä tsõõtaminõ jne). Ka inimese elus tähtsaid hetki (lapse sünd, pulmad, matused) saatsid laulud.

Kuidas lauldi?

Seto laulu esitus sõltus nii kohast kui ka laulu esitamise ajast. Vabas õhus ja suuremas seltskonnas kõlas laul teisiti kui tubaste tööde juures. Teatud laulud pidid kaugele kostma (nt hällülaul, mäeääl, meeste peolaulud) ja neid lauldi intensiivsemalt ja valjemalt. Ka meestelaulu juures peeti intensiivset tooni, kõlavust ja valjust ilusaks. Laulmise olukorrast võis sõltuda ka selle sisu: nt naiste seltskonnas lauldud laulud erinesid segaseltskonnas lauldud lauludest.

Itkud, regilaulueelsed ja uuemad laulud

Seto kultuuri on nimetatud itkukultuuriks, sest nii matustel kui ka pulmades oli itkemisel keskne rituaalne roll. Setod tunnevad surnuitke, mõrsjaitke, nekrutiitke ja olmeitke. Laulus ja itkus võis väljendada asju, mida tavasuhtluses polnud võimalik öelda. Itkemine matustel ja pulmades oli rituaalne nutt, millel oli kindel eesmärk. Surnuitk oli kui suhtlus teispoolsusega, mõrsjaitk aga andis noorele neiule tema elu muutvas rituaalis võimaluse väljendada oma meeleheidet ja mõtteid (Mõrsjaikk). Setomaal on traditsiooniliselt itkenud ainult naised.

Seto laulude hulgas on ka laule, mis oma värsimõõdult erinevad regilaulust (leelost). Regilaulueelsed muusikalised žanrid on nt loitsud, hüüded, lugemised, loodushäälendid, osa muinasjuttudes leiduvatest lauludest, osa lastelauludest.

Uuem lõppriimiline laulustiil on jõudnud Setomaale peamiselt 20. sajandi alguses. See stiil on suures osas laenuline, millele viitavad sageli ka segakeelsed või eestikeelsed sõnad. Siberi seto pärimuses on täna uuem laul domineeriv, palju sealseid laule on jõudnud väljaannete ja Siberi-reiside kaudu ka kodusetode repertuaari. Osa uuemast laulust on seotud pillimuusika ning naaberrahvastelt laenatud tantsudega, neid on lauldud pilli saatel või pilli puudumisel tantsu saateks. Salmi’ ehk tšastuškad on siiani kogukonnas elav ja armastatud osa pärimusest, mis annab võimaluse lihtsalt ka päevakajalisi teemasid kommenteerida.

Setode asualale Petserisse rajati klooster 1473. aastal, niisiis on setod juba sajandeid kokku puutunud ka õigeusu kirikumuusikaga. 20. sajandil on seto kogudustes laulnud peamiselt setod, kes on kohandanud ning suuliselt edasi andnud seto kirikulaulu traditsiooni. Kirikus on laulnud ka paljud seto leelokooride liikmed, ilmselt on need laulustiilid üksteist ka omajagu mõjutanud.