Iikene meil järvekene,
kallis kalarannakõnõ,
Muu kiti muida maida,
muida maida, muida puida,
kitä umma järvekeistä,
kallist kalarannakõista.
Järveh kallu kullatsida,
hõpõsälgä särekeise,
kuldaluuda lutsukõisõ.

Põhja-Setomaa kõige tuntum lauluema on kahtlemata Anna (Anne) Vabarna. Anne sündis Peipsi järve rannal asuvas Võporsuva külas Tihoni ja Kreepa neljanda lapsena 21. detsembril 1877. aastal. Lauluande päris ta oma emalt, kellelt ta siiski ei saanud üle võtta kogu laulurepertuaari, sest ema kaotas ta juba 7-aastasena. Rohkem jättis ta laule meelde oma tädilt ning küla teistelt laulikutelt. Anne sünnikodu väikeses majas, mis siiski mahutas 11-liikmelise pere, armastati ning harrastati innukalt rahvalaulu. See oli osa igapäevaelust, töö- ja puhkeaja vältimatu saatja.

18-aastase neiuna kositi Anne naaberkülla Tonjasse. Anne vanemad olid naabritega võrreldes mõnevõrra jõukamad ja Anne oma nooruses nägus neiu, kuigi kerge iludusveaga: hobuse kabjalöök oli purustanud lapsepõlves ta ninaluu. Tal olid ennem käinud isegi 8 kosjad, aga abiellumise otsustas vanemate tahe, nagu see oli setudel traditsiooniline. Annele oli meheleminek endast vanemale mehele üsna vastu tahtmist. Oma pulmades itkes Anne mitte kombe pärast vaid südamest. Aga hilisem elu hakkas laabuma. Mees Jako oli töökas ja heasüdamlik. Ka pere kasvas: Jako-naane ehk Jako Anne sünnitas 9 last - 5 tütart ja 4 poega.

Setudele perekonnanimede andmise aktsioonis 1921.a. sai Anne perekonnanimeks Vabarn. Hiljem on üldtuntuks saanud (ja ametlikuks muudetud) nime genitiivne vorm Vabarna.

Anne Vabarna kui silmapaistva lauliku avastajaks sai soome folklorist Armas Otto Väisänen 1923. aasta suvel. Täpsem oleks öelda, et Anne ilmutas ennast soomlasele ise. Anne oli küll tuntud kui sõnaosav laulik, keda meeleldi kutsuti pulmadesse laulikuks, aga veel laiemalt teati teda ämmaemandana. Sellepärast tuligi koguja lauliku juurde lapse sünniga seonduvat kombestikku küsitlema, ent Anne pani ta hoopis kibedasti tööle laulusõnade jäädvustamisel. Värsse kogunes tervelt 8500, muu hulgas ka setu esimene (pulma)eepos, 5580-värsiline “Suurõq sajaq”. “Seto lugõmiku” II osas ja ajakirjanduses avaldatud artiklitega tegi A. O. Väisänen Anne Vabarna nime tuntuks kogu Eestis.

Selle kõige tagajärjel sattus laulik haritlaste huviorbiiti. Tema vastu hakkasid huvi tundma Petserisse siirdunud Piirimaade Seltsi instruktor Samuel Sommer ning Akadeemiline Emakeele Selts. S. Sommeri ja Akadeemilise Emakeele Seltsi aktiivsel taotlusel määrati kolmele silmapaistvamale setu laulikule – Hilana Taarkale, Martina Ir´ole ja Anne Vabarnale, 1926. a. Eesti Vabariigi poolt igakuine väike toetusraha.

A. Vabarna kohtas S. Sommerit setu laulikute peol (nimetatud ka 1. setu laulupeoks) 1922.a. sügisel Petseris. A. Vabarna jaoks oli too esinemisvõimalus tähendanud ebaõnnestumist, sest teda ei lastud laulda kuulsate laulikute Miko Ode, Martina Ir’o ja Hilana Taarkaga samas rühmas. Tihedam kontakt sõlmus lauliku ja S. Sommeri vahel pärast seda, kui A. O. Väisänen oli avastanud Anne eepika-ande. Anne on oma lastel lasknud kirja panna arvukaid improvisatsioonilisi pöördumisi ja kiidulaule S. Sommerile aastatel 1925-1927 ja hiljemgi.

Paulopriit Voolaine (1899-1985), Räpina kihelkonnast pärit Tartu Ülikooli filoloogia-üliõpilane saatis 1927. aastal Anne Vabarnale palvekirja, mis sisaldas tulevase eepose “Peko” kondikava ja ettepanekut setu eepose loomiseks. Anne Vabarna hakkas pärast kirja saamist lugulaulu kohe sõnastama. Et Anne ise oli kirjaoskamatu, pani dikteeritud värsid paberile lauluema 19-aastane poeg Ivo. Tekst on talletatud 388 leheküljelisse kaustikusse laustekstina. Tekstualiseerimine lõppes 1927.a. maikuuks ja valminud käsikiri saadeti Akadeemilise Emakeele Seltsi kaudu P. Voolainele. Uut setu eepost tutvustab P. Voolaine eesti üldsusele juba järgneva aasta algul.

Lauliku vanaduspõlve ei sobi kuidagi nimetada muretuks. Ta perekonda tabasid mitmed ootamatud saatuselöögid. 1950-ndate lõpus suri väikesest kaelale tekkinud paisest poeg Arvo. 1962.a. sügisel läks vabasurma Anne eelviimane poeg Mihhail. Saatuselöökidest hoolimata säilitas Anne elujanu ja laululusti. Elu lõpuni oli ta valmis esinema kohalikel pidudel, kui tervis seda vähegi lubas, ning igatses taas pääseda laulma kaugematesse paikadesse.

Anne Vabarna suri 7. detsembril 1964.a ning on maetud Värska surnuaiale. Tema haual on mälestusmärk setu suurele lauluemale Anne Vabarnale. Mälestuskividega on tähistatud ka ta sünnikodu Võporsova külas. Setomaa vald annab välja Anne Vabarna nimelist omakultuuripreemiat isikule, kes on aasta jooksul suutnud anda kõige tõhusama panuse setu rahvakultuuri arendamisse ja talletamisse.

Tekstid pärinevad Anne Vabarnale pühendatud folklore.ee veebilehelt. Tekstide autor on Paul Hagu.