Lääme’ küllä kul´atamma,
lääme’ otsa mängimähe.
Ommõ lumi lustipaigah,
iä ommõ ilo asõmõlla.
Lööme’ hummi huulitsalla,
vaski lööme’ vanijalla.
Iä meidõ kinni piä-äi’,
mi’ hot kire kikkani’,
valõgõnni’ vallatõlõ.
Tulõ-õi’ sõnost puuduvasta,
lõigahuisist lõpõvata.
Laula mere mäe pääle,
järve laula keero keskelle.

Mikitamäe kandi kõige tuntum ja sõnakam lauluema oli kahtlemata Agrepina Pihlaste ehk Haudjasaarõ Kreepa, kes sündis 29. juunil 1892. aastal Lämmijärveäärses Audjassaare külas.

Lauluande päris ta emalt Nastalt, kes kasvas vaeslapsena Varesmäe külas. Ema õpetas lapsed tööle ja laulma: “Imä pand keträma, nakas laulma, mii laulimõ takah.” Kreepa abiellus 19-aastaselt, kuid 25-aastaselt tema mees uppus ja naine jäi kolme lapsega leseks. Lapsed siiski toitmata ei jäänud. Kreepa kudus vaipu, rätikuid, sukki ja kindaid, saades nende eest raha. Teiseks erioskuseks kujunes tal aja jooksul arstimiskunst. Ravimtaimede tundjana sai ta kuulsaks, väga hinnatud oli ta vanemas eas ka ämmaemandana. Kümnete kilomeetrite tagant ja linnadest tuldi tema juurde arstiabi otsima.

Elu varus aga veel muret ja õnnetusigi. Kui noor naine oli 9-aastase tütrega heinu vedamas, vallandus koormapuu ja purustas lauliku nina. Alles laste täiskasvanuks saades muutus tema elu kergemaks. Nüüd jäi laulude jaoks rohkem aega ja kujunes temastki aja jooksul eeslaulja ning oma kooriga esinev lauluema.

Surmani kandis ta nii tööl kui pidudel rahvarõivaid ja arendas oma lauluvara. “Pikk ja kõhn, karmivõitu ilmega, 75-aastane, reipa sammuga ja südika olekuga — sellisena oli ta viimasel avalikul esinemisel Tartu Ülikooli aulas 10. okt. 1967. a,” kirjeldab Leo Reissaar raamatus “Setumaa läbi sajandite”. Agrepina Pihlaste lahkus siit ilmast 13. jaanuaril 1968. aastal.

Tekstid pärinevad Leo Reissaare koostatud raamatust “Setumaa läbi sajandite” (1996).