Aig ei naka iial paigal saisma, ehk verstaposti viltu vaosõ,
mu Setomaa, su õnnõtähe ala, meid siiä ilma ingli juhadi.
Kasvi ma siin kaunih Puisa oroh, kar´ah käve uja kaldidõl,
tsuugõ peie kastõlikõh hainah, tsirgu lauli varra hummogu.
Perituuli, pähkmemõtsa kohin, kodokülä, muistsõ jutusõ,
kuulda olle kloostrikellä helü, kui päävämineng ilmu lubasi.
Sis kuukõ kägo suurõh kuusõ ladvah, sinililllest siras mõtsatii,
mu latsõ üsäh pall´o suvvõ käkkõ ja igatsus mind kavvõndõhe kand.
/—/

1972. aastal käis Obinitsas kirjandus-muuseumi ekspeditsioon eesotsas Ingrid Rüütli ja Veljo Tormisega. Raamatukokku toodi kokku leelotajaid Helbilt, Matsurist, Obinitsast. Nii naisi kui mehi. Ja selgus, et leelo ei olnud veel kadunud. Helbi koor asutati 1983. aastal, mil seoses Obinitsa pensionipeoga kutsus Liidia Sillaots kokku Helbi kandi leelotajad. Algusaastal oli kooris 6 lauljat ja 3 eestültejat. Koori eestvedajateks said Liidia Sillaots ja Maria Tõnison. 1980-ndatest alates hakkasid Helbi ja Obinitsa kandi naised käima Obinitsa raamatukokku ühiselt laulma-leelotama. See oli aeg, kui pöörduti tagasi oma esiemade ilo juurde.

Helbi koori lauljad läbi aegade:
Aleksandra (All´a) Kilev (1926–2008)
Anna (Anne) Kuhi (e. Luik) (1932–2011)
Anna (Anne) Külanurm (e. Murel) (1927–2019)
Eevi Kattai (1938)
Efimia (Elsa) Lokk (1919–2011)
Lii Pedaja (1962)
Maarja Hõrn (1989)
Maria (Manni) Kala (e. Vahtraorg) (1925–2011)
Maria (Manni) Kukka (e. Kaasik) (1928–2011)
Maria (Manni) Tõnison (e. Sõrmus) (1912–2004)
Maria Vihtla (1919–?)
Mirja Pedaja (1996)
Olga (Olli) Alaveer (1923–2007)
Olga Luik (e. Luikjärv) (1931–2003)
Olga Männik (1931–1998)
Rieka Hõrn (1963)
Veera Lilleaed (1925–1992)
Õie Sarv (1955)

Koori tuntumad sõnolise-d on olnud Maria Tõnison (sünd. Vasl´a, elas Triginäl) ja Olga Alaveer (Maaslovast). Killõt on laulnud Maria Kala (sünd. Kolossova, elas Polovina) ja Maria Vihtla (Tsäältsüväst).

1986. aastal toimus Obinitsa piirkonna suurim pidu - Setomaa leelopäev. 100 rahvalaulikut sai kokku Obinitsa oru kaldapealsel. Algasid pidevad leeloproovid Obinitsa ja Helbi naistega. Kutseid esinemiseks tuli Tallinnasse ja Baltica festivalidele. Hiljem, kui piirid lahti läksid, ka Soome. Lisandusid Helbi meeslauljad.

Helbi kandi laululised mehed:
Jaan Jallai (1924-2005)
Nikolai Jallai (1921-1998)
Paul Kõiv (?)
Semjon (Semmen) Tamm (?)
Vassili Lillepuu (1928-2024)

Pillimees: Paul Vahelaan (1936-2021)

Meeste seltskonnast võttis laulu peamiselt eest heledahäälne Nikolai Jallai ja killõt laulis Vassili Lillepuu. Osa meeslauljaid käis harjutamas Meremäe Kultuurimajas, seal oli ka teisi Uusvada mehi. Kristi Salve on folkloristide rahvaluule kogumisretkelt (1972) üles kirjutanud Helbi meeste kohta nii: “Vennad Jalajad, Paul Kõiv, Tamm Semmen ja viimase vend olnud nii kõvad lauljad, et 3 km kaugusel kuulatatud ja öeldud: “Helbi poisid laulavad.” [—] Vahepeal ajasime juttu, mehed tegid ukse peal suitsu. Olav [Kiis] oli “Reporteriga” teises toas, sest samas ruumis lindistamiseks olid Jalajate hääled liiga võimsad. Ootamatult hakkasid nad ehtsat meestelaulu laulma. Õnneks sai Olav kettad kohe käima panna. Selle üle on seda suurem heameel, et teised lindistatud laulud polnud ju meestelaulud ja seda polnud nad “kontsertesituses” nõus kordama.”

Helbi koor käis tihti kokku ka Kala talus, Lilleaia pool või väikeses aidas Helbi kaupluse juures. Eestvedaja Liidia Sillaots, kes elas Obinitsa külas, istus jalgrattale ja sõitis Helbile kooriproovi. Naised olid kerge jalaga, kohusetundlikud ja alati kohal. Sillaotsa Liidi meenutab Alaveere Ollit: “Leeloproovidele tõttas Olga jooksujalu, nõudis, et hea kõla saavutamiseks lauldakse kokku mitmeid kordi.” Üheskoos otsiti repertuaari - arutati, mida laulda. Igaühele oli ema lapsepõlves “viise veeretanud”. Palju kasutati Maria Tõnisoni luulet, mis sätiti viisi järgi lauluks. Tegemist oli põlvkonnaga, kellel omandatud kooliharidus ja kirjaoskus, mis võimaldas laulusõnu üles kirjutada.

Tööd kooriga vedas Liidia Sillaots kuni 1997. aastani. Koor lõpetas tegevuse 2011. aastal.

Tekstid pärinevad Obinitsa Muuseumi abikogust, Liidi Sillaotsa käsikirjadest ja raamatutest: “Obinitsa - ajasta aega” (2006) ja “Leelo üle Obinitsa” (2011), Setomaa Muuseumite endise peavarahoidja Tiiu Kunsti abikogu materjalidest ning Õie Sarve erakogust.