Liigu, liigu linakõnõ,
liigu, liina peräkene.
Kuet lina, kerit lina,
tipenist õks täpenist.
Perä pantu pakalist,
küle pantu küündelist.
Ago ette akõnas,
kuu pääle korstenas.
Päävä pääle päälikus,
havvõ hamba huunõ haräs.

Darja Pisumaa ehk Hilana Taarka sündis 22. märtsil 1856. aastal Hilanamäe külas jõukas põllupidaja perekonnas. Taarka oli Matsi (1820 - 1874) ja Oka (1824 - 1899) tütar. Ema oli tal rikkast soost, ilus ja tugev laululine naisterahvas, kes õpetas talle ühistöid tehes laule. Mats oli mustaverd suur tugev mees – Taarka oli välimuselt isasse. Matsil ja Okal sündis 8 last – 3 poega ja 5 tütart. Neli last suri varakult. Taarka oli 4 lapsest kõige vanem. Taarka õde Tepa (Stefanida, 1869-1915) jäi vanatüdrukuks. Õde Hemmo (Jefimia) läks mehele Perdagu külla ja sai hiljem perekonnanimeks Pliin (Nikolai Repän on ta lapselaps). Vend Vassili (Vassil) oli hiljem talus peremeheks, tema tütar Matr’o (Matrjona) oli Ilmar Vananurme vanaema.

Vaesus saatis Taarkat kogu elu ja tal oli raske argipool. Tema isast sai joodik, kes müüs pea kõik maad maha, nii et järele jäi vaid ribake hingemaad. Elati korstnata rehetares. Rasket tööd saatis ja kergendas laul. Samuti ei saanud Taarka tanu alla. Kosilane Vaanja Vasso (Vassili Isani poeg Kooser) naaberkülast Tedrelt ei saanud Taarkat naiseks võtta, sest tema kolm venda, kes elasid koos, ei lubanud vaest Taarkat majja tuua. Taarka sünnitas aga ometi neljal korral kokku viis last. Setus oli moraalitu saada lapsi väljaspool abielu. Neid naisi põlati. Laostunud majapidamise tõttu ei saanud Taarka kaasavara ja tal tuli jääda vanatüdrukuks.

Taarkal oli üks poeg ja neli tütart: Hökla (Fökla) 1882-1883, Sergo (Sergei) 1887, Ir’o (Irina) ja Okse (Agafia) 1895 aprill-1895 juuli, Taan’a (Tatjana) 1899 1. jaanuar-1960ndad (täpne surmaaeg teadmata).

Taarkast sai suur laululine, kes paljudes pulmades oli kaasitajaks. Pulmades, kus oma hõimu pidi kaitsma leeloga, oli Taarka väga nõutav. Ta oli elavaloomuline ja väga hea laulja ehk sõnoline, ta oskas peale traditsiooniliste seto laulude ka osavalt ise sõnu seada, luua laule vastavalt olukorrale. Teda isegi kardeti, kuna Taarka regivärsid olid teravad ja tabavad, väljakutsuvadki. Minnes naabertallu, hakkas ta juba eemal laulma. Keegi ei teadnud, milliste mõtetega ta majja tuleb. Mitmed rahvalaulude kogujad on temalt laule kirja pannud ja fonografeerinud. Jakob Hurda kogus “Setukeste laulud” on osa neist 50 000 reast, mis talt üles märgitud. Lisaks on Taarka laule üles kirjutanud Hindrik Prants, Armas Otto Väisanen, Paulopriit Voolaine, Semjon Duplevsky jt. Tänu Akadeemilise Emakeele Seltsi energilisele asjaajamisele hakkasid Hilana Taarka, Martina Ir´o ja Anne Vabarna alates 1925. aasta oktoobrist saama väikest abiraha.

Lauliku head sõbrad ja eestkostjad tahtsid Taarkat suitsutarest välja aidata. Juba üsna lauliku eluõhtul sai see teoks: toetusrahade eest osteti talle maja Võmmorski külla. Koht oli Hilanalt kauge, siiski asus Taarka uude majja elama, arvatavasti 1929. aastal. Võmmorskis elas Hilana Taarka oma väikesest pensionist koos tütre Taan´aga. Poeg Sergo töötas sedaaegu kellassepana Võõpsus.

Hilana Taarka suri Võmmorski külas oma korstnaga majas 27. detsembril 1933. aastal. Ta on maetud Obinitsa surnuaeda.

Obinitsa ärksam rahvas tahtis jäädvustada Hilana Taarka ja teiste lauluemade mälestused skulptuurina. Obinitsa sovhoosi direktor Vello Anipai organiseeris Taarka kuju tellimise. Kuju, mida nüüd kutsume Taarka kujuks või Lauluimä kujuks, tegid valmis Elmar Rebane ja Endel Taniloo ning see avati suure pidulikkusega Obinitsas oru serval koolimaja ees 2. augustil 1986. aastal.

Tekstid pärinevad Liidia Sillaotsa koostatud raamatust “Kumo kaldu kuldakaivo” (2003), Obinitsa Muuseumi abikogust ja Liidia Sillaotsa käsikirjadest.