Kuldatsäuk
Siih om naase’ naarulise’,
Kuldatśauga’ kullakõsõ’,
säläh omma’ imerõiva’,
hõpõehte’ ilosaba’,
sõna võta sõlõ alta,
helü hõpõ kõrra päältä,
laula umast Verska veerest,
ilosabast elopaigast.
/Anna Kõivo sõnad/
Seto folklooriansambel Kuldatsäuk on seto kultuuri kandja, kes säilitab, tutvustab ja arendab edasi Põhja-Setomaa laule, tantse, muusikat, käsitööd ja kombeid.
Kuldatsäuk sai esimest korda kokku 2. detsembril 1988. aastal. Värska Kultuurimaja juures alustas kooslaulmist 12 seto naist, kelle seto keel ja lauluoskus oli pärit kodust ja kooliajast. Praegu on ansamblis 11 lauljat, 6 nendest asutajaliikmed. Laulmas käime ikka endiselt Värskas, aga esinemas ka mujal Eestis. Lisandunud on uusi seto juurtega või Setomaal elavaid lauljaid. Meie jaoks on kõige tähtsamad pühad jüripäev, piitrepäev, nahtsipäev ja päätnitsapäev. Saame kokku kord nädalas kolmapäeva õhtuti ja laulame oma koori laule.
Sõnad oleme saanud vanematelt meie koori sõnolistelt – Maria Rõžikovalt, Anna Kõivolt, Anna Kuremägilt ja teistelt. Laulame ka teiste kooride repertuaarist meile olulisi või meid puudutanud laule. Oleme õppinud uusi laule vanadelt helisalvestistelt ja võtnud üle tänaseks hääbunud kooride (näit Leiko, Põrste koor jt) laule.
Ansambel kannab erinevaid seto rahvarõivaid – varasemaid valgeid ja hilisemaid tumedaid kitasnikke, pikki tikitud ja lühemaid kootud käistega hamesid. Lauljate seljas näeb argi- ja pidupäevarõivaid, kantuna vallaliste ja abielunaiste poolt, ja rohkelt hõbeehteid – tsäposkaid, keesid ja sõlgi.
Kuldatsäuga laul on jõuline ja veenev, vahel kurblik ja nostalgiline, kuid alati kõlav ja muljetavaldav ainulaadne mitmehäälne regilaul.
Siih om naase’ naarulise’,
Kuldatśauga’ kullakõsõ’,
säläh omma’ imerõiva’,
hõpõehte’ ilosaba’,
sõna võta sõlõ alta,
helü hõpõ kõrra päältä,
laula umast Verska veerest,
ilosabast elopaigast.
/Anna Kõivo sõna’/
Seto folklooriansambli Kuldatsäuk om seto kultuuri kandja, kia hoit, tutvustas ni and edesi Põh´a-Setomaa laulõ, tandsõ, pilliäält, käsitüüd ni kombit.
Kuldatsäuk sai edimäist vuuri kokko 2. detsembril 1988. aastagal. Verska Kultuurimaja man naksi’ üteh pargih laulma 12 seto naist, kinka seto kiil ni laulumõistmine oll´ peri kotost ni kooliaost. Parhilla om ansamblih 11 naist, näist 6 om alostusõst pääle. Laulma k´aumi õks Verskahe, a esinemi ka muial Eestih. Mano om tulnu vahtsit seto juuri vai Setomaal elävit lauljit. Meele omma’ kõkõ tähtsäbä pühä’ juripäiv, piitrepäiv, nahtsipäiv ni päätnitsäpäiv. Saami kokko üte voori nädälih kolmapäävä õdagu ni laulami uma leelopargikõsõ laulõ.
Sõna’ omma’ meil leelopargi vanõbilt sõnolisilt Rõžikova Marilt, Kõivo Annelt, Kuremäe Annilt ni tõisilt. Mi laulami ka tõisi leeloparkõ käest saaduisi laula - noid mia mi jaost tähtsä’ ja meele miildüse’. Olõmi opnu laula ka vannolt ülestvõttilt ja parhilla häönü leeloparkõ (Leiko, Põrstõ nt) käest.
Sälgä panõmi seto erimuudu rõivit, vanõbit valgit ni illatsit tumõhit kitasnikka, pikki käüssidega välläummõld kirjuga ku ka koet kirjuga hammit. Lauljide säläh om nätä ni õgapäivätsit kui pidorõivit mehenaisi ni noorikidõ puult, meil om pall´o hõpõt - tśaposkit, keedikeisi, sõlgi.
Mi laul om kimmäs ja loohvka, mõnikõrd ka kurvaline vai hallõ, a kõgõ kost laul kavvõndõhe - eismuudu mitmõ helüga seto leelo.
Kuule, kulla külanoorik 2001
