Lummo Kati leelopark
Laulam ilda mi õdagulla,
kuuvalul kul´atõlõ.
Olõm ilo-kui-ubina’,
saisam tśaugah kui sibula’.
Lummo Kati leelopark on välja kasvanud Lummo Kati laululaagrist, kooris laulavad laululaagri vilistlased. Koor tuli esimest korda kokku 2019. a Seto leelopäevaks.
Kooris laulab 11 lauljat, kes elavad erinevates kohtades Setomaal ja Lõuna-Eestis (Nedsajas, Säpinas, Laossinas, Mikitamäel, Kahkvas, Polovinas, Vokil, Tartus, Karulas, Värskas ja Laeval).
Kooris on nii seto juurtega lauljaid kui ka Setomaal elavaid mujalt pärit lauljaid, kes tunnevad huvi oma kodukandi kultuuri vastu. Meid ühendab suur huvi seto vanema laulutraditsiooni vastu. Seto laulukultuur on lõpmata põnev maailm, kus jagub õppimis- ja avastamisrõõmu terveks eluks. Teeme koostööd Eesti Rahvaluule Arhiivi teadlastega, et teadlikult õppida ja hoida seto leelole omast mitmehäälsust, ainulaadset helilaadi ja sõnade loomise kunsti. Meie koori põhiline tegevus ongi leelo õppimine. Otsime vanu salvestusi Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivist ning laulutekste Leeloantoloogiatest. Harjutame ise sõnade loomist, vanu viise ja mitmehäälsust. Meie kooriliikmetele on olulisemateks külapühadeks maarjapäev, väike-maarjapäev, nahtsipäev, jüripäev ja paasapäev. Kõige rohkem meeldib meile laulda külakirmastel koos teiste leelokooride ja vanemate laulunaistega, sest seal saame kõige paremini omandada laulmise õiget tunnetust ja kogeda kooslaulmise rõõmu ning elevust.
Soovime, et vabas vormis kooslaulmise ning päevakohaste sõnade loomise vanaaegne traditsioon edasi elaks.
Laulam ilda mi õdagulla,
kuuvalul kul´atõlõ.
Olõm ilo-kui-ubina’,
saisam tśaugah kui sibula’.
Lummo Kati leelopark om alostusõ saanu Lummo Kati laululaagrist, ni parki omma’ kokko korjunu laululaagri vilistlasõ’. Park tull´ edimäist vuuri kokko 2019. aastaga leelopääväst.
Üteh laulva’ 11 naist, kia elässe’ Setomaad piteh lajah, a ku muial Lõunõ-puul Eestih (Nedsäjäh, Säpinäh, Laossinah, Mikidämäel, Kahkvah, Polovinah, Vokil, Tartoh, Karulah, Verskah ni Laeval).
Pargih laulva seto juuriga naase’, a niisamatõ Setomaal elävä’ muialt peri naase’, kinkal huvi uma kodokotusõ kultuuri vasta. Meil om kokko toonu suur huvi seto vanõba laulukultuuri vasta. Seto leelo ilm om lõpmalda’ põnnõv - opmist ni vahtside tiidmisi otśmist jakus kõõst elost. Piami nõvvo Eesti Rahvaluulõ Arhiivi tiidläisiga, kuis tiidligult oppi ja alalõ hoita’ seto leelo ummamuudu mitmõhelüga laulu ni vannu helilaatõ ja sõnno säädmise kunsti. Mi pargi päämine huvi omgi seto leelo opmine. Otsimi vanno ülestvõttit rahvaluulõarhiivist ja sõnno Leeloantoloogia raamatist, haŕotami eis sõnno tegemist, vanno ääli ni mitmõhelüga laulu. Mi pargi naisilõ omma’ kõkõ tähtsäbä’ küläpühä’ Maaŕapäiv, Väiko-Maarjapäiv, Nahtsipäiv, Jüripäiv ni Paasapäiv. Kõkõ inäp miildüs meele laulda’ kirmassil üteh tsõõrih tõisi leeloparkõga. Süäme tege kõõ lämmäst vanno leelonaisiga üteh laulminõ, selle, et sis saami kõkõ parembahe selgest laulmisõ õigõ tundõ, ni om hüä üteh ilota’ ni kul´ata’.
Süä lännü tśalka, ku seto vanaaolinõ ütehlaulminõ ja sõnolistõ kunst mi aol ni pääle meid edesi elänü.
