Tulli üles hummogulla,
varra inne valgõta.
Miä-ks tüü oll´edimäne,
kua huul´ oll hummogulla?
Sorrõ suu mõskõminõ,
käpe jala kängimine,
pääle pää sugiminõ.
Mõsi-ks ma suu, suie pää,
suie pää sorõhõhe,
känge ala aujala’,
pääle pikä’ pääväjala’.
Nägünese-ks kuulunõsõ,
kohe sõs iks naka minemähe,
kabokõnõ kallumahe?
Lää-ks marija mäele,
sinililli liiva pääle,
lää-ks orgo ubinahe,
mäe pääle pähkenähe.

Saatse nulga tuntuim laulik oli Irina Luik ehk Martina Ir´o, kes sündis 1866. aastal Kundruse külas Saatse külje all. Tema isa nimi oli Tan´o ja ema nimi Matr´o. Ema suri, kui ta oli väike: “Ma ei mäleta emast suurt midagi, olin alles väike laps kui tema suri. Ta meelestus mulle tihti kui olin karjaga metsas. Karja juures olles ma siis vahel laulsin laulusõnno vahel iki ikusõnno”.

Neid oli kolm õde, teised ei olnud laululised: “Ma olin selline terav tüdruk ja sõnad jäid mulle pähe kui ma korra olin laulu kuulnud.” Laulud õppis juba lapsena isa vennanaise käest ja kirmastel käies: “Muistsed pikad laulud õppisin selgeks oma lellenaise käest. Kui oli kunagi mõni vaba hetk siis ma ütlesin talle: “no léllänaane, naka no jäl laulma”. Mõnikord aga hakkas lellenaine ütlema: “no, Ir´o, ütle sa iist, sul lätt laul kõrda!” Meie istusime mitmed talveööd ketruse juures voki taga ja laulsime hulgana kõiki setu laule. Mulle uudsed laulud mõtlesin ma pärast üksi läbi ja nii jäid nad mulle eriti hästi meelde. Kui kusagil toimus mõni kirmas, siis mõtlesin juba enne mida seal laulda. Ma kartsin väga, et kui sõnad lähevad segi, siis oleks see olnud mulle suureks häbiks.”

18-aastaselt läks ta mehele Martin Luigele, kes elas Petseri vallas, Kolovina külas. Sünnitas kuus poega, kolm tütart. Vanem poegadest sai surma I ilmasõjas. Enne sõtta minekut tegi poeg emale leivalabida: “Õga kõrd, ku ma’ naka leibä küdsämä, tulõ mul hallõ miil ja ma mõtlõ: s´oo lapjokõnõ kulla pujakõsõ tett.”

Ir´o oli rikkast ja suurest suguvõsast, nii et teda kutsuti sageli pulmadesse laulma. Mees ei keelanud pulmades laulmist, palus vaid mitte “halvuisi laulda.” Kirmaskitel laulis sageli koos Miko Od´ega: “Ma olen olnud Miku Od´ega paljudel pidudel, harjusime koos laulma ja sellepärast sobivad meil laulud hästi kokku: “Äälest olõmi’ üte imä latsõ’, sõnost üte ´sõsaridsõ.” Meie ei tülitsenud kunagi. “Ütle sa’ inne”, kõnelesime teineteisele. Meil olid meeles sõnad: “Ar´a naarku-ui tõõnõ tõist, tõõnõ tõõsõ rõivit.”

Martina Ir´o suri 3. augustil 1947. aastal ja on maetud Petseri õigeusu kalmistule. 2009. aasta maarjapäevaks sai kalm laulikule väärilise kivi.

Tekstid pärinevad Andreas Kalkuni ja Aapo Roseliuse näituselt “Lauluemade jälg. Soomlased setosid jäädvustamas”, Obinitsa Muuseumi abikogust ja Liidia Sillaotsa käsikirjadest.