Handa, handa hahekõsõ’,
luuka, luuka luigakõsõ!
Kaegõ’ handa karada’,
kaegõ valla’ vastatsidõ!
Kui mi’ handa harinõ’
kui mi’ parki panõhu’.
Inne mi’ hannast argnõ-õi’,
inne mi’ langast lagonõ-õi’.
Kui nakkas laulu puudumma,
ilo jää ei’ iistvõtjat,
jää ei’ laulu laaditajat,
jää ei’ ilo ehitäjät.
Sõs mi’ langast lagonõ,
sõs mi’ hannast argnõ.
Handa, handa, hahekõsõ’,
luuka, luuka luigakõsõ’!
Lugu iks laulija käeh,
ilo iks pidäjä peoh.

Jevdokia (Bogdanova) Kanniste ehk Miko Od´e sündis 27. veebruaril 1864. aastal Matsuri külas. Tema ema Hedo polnud abielus, kuid sai kolm last. Hedo oli tunnustatud laulja: “käve mitmih sajoh vakanaases.” Jakob Hurda “Setukeste lauludes” avaldati Hedolt kuus lüroeepilist laulu. Suure osa lauludest õppis Od´e oma ema käest. Ketrustöid tehes olid abiks ka onunaine ja onutütar, siis nad koos laulsid palju vanu pikke laule. Neiueas kutsuti Od´et pulma podruskiks ja mõrsja eest sõnu improviseerima.

Od´e läks 25-aastasena mehele Helbi külla endast 30 aastat vanemale leskmehele Mikole. Mehel oli esimesest abielust kuus last. Od´e sünnitas poja Vassili ja tütre Anna, kes noorelt suri. Od´e elas mehega üheksa aastat rasket ja vaest elu, mehe poegadega läbi ei saanud: “väega laisa poisi’ olli’, joodigu’ nii laisa‘” ning suhted mehegagi olid keerulised: “ku pur´oh tull´ kodo, sõs sai kõkkõ.” Poja Vassili andis ta võõrasse tallu karjuseks, ise teenis elatist vöö- ja kangakudumisega. Kui poeg sai täisealiseks, siis võttis Od´e talle Miku külast naise.

Miko Od´e tervis oli kehv. Juba Hurt kirjutas 39-aastase Od´e raskest silmahaigusest. Od´e uskus, et oli oma silmapõletiku saanud noore neiuna saunas, nähes kellegi menstruatsiooniverd. 1920. aastail tegid seto lauluemade sõbrad ajalehtedes üleskutseid toetamaks Miko Od´e silmade ravimist. Korjanduse tulemusena tehti lauluemale silmaoperatsioon.

Pärast Miko surma tahtsid kasulapsed Od´e käest suitsutare ja maad ara võtta ning müüsid ka Od´e lehma maha. Selle peale läks Od´el süä täüs, vallavanema abiga käidi Pihkvas, kus kohus mõistis lehma, maja ja kaks tiinu maad Od´ele. Lauluemal käis pärast mehe surma veel kosilasi, kuid Od´e ei võtnud kedagi vastu.

Miko O´de suri 19. augustil 1924. aastal ning maetud Tailova kalmistule. Pärast Od´e surma hakati raha koguma lauluemale ausamba püstitamiseks Petserisse. Korraldati mälestusõhtu ja tehti korjandusi. Ausambaks raha ei jätkunud, kuid 1935. aastal püstitati Miko Od´e hauale Taelovas kivirist. Vähem kui 90 aastat hiljem, 2024. aastal, tõusis austusavalduse soov kogukonnas taas pinnale ning Helbi külaseltsi eestvedamisel püstitati Miko Od´ele Helbi külla mälestuskivi, kus lauluema suure osa oma elust veetis.

Tekstid pärinevad Andreas Kalkuni ja Aapo Roseliuse näituselt “Lauluemade jälg. Soomlased setosid jäädvustamas”, Obinitsa Muuseumi abikogust ja Liidia Sillaotsa käsikirjadest.