Tulli üles hummogulta, kuuli linik leelotavat,
       Laulkõ’ summah, seto naase’, pikä linige pidäjä
Tulli üles hummogulta, päävüü jo pääle kaie,
Tulli üles hummogulta, hammõ haari jo kõnõlda’,
Tulli üles hummogulta, siidi kõik õks silmi pühe,
Tulli üles hummogulta, sõlg kaapah sõnno iki,
Tulli üles hummogulta, panni ette laja põllõ,
Tulli üles hummogulta, suurõ sõlõ rinda panni,
Tulli üles hummogulta, panni sõna’ sõlõ ala,
Tulli üles hummogulta, laulu’ (panni) laja põllõ ala,
Tulli üles hummogulta, kääni suu siis Soomõ poolõ.

Molnika koori naised hakkasid kokku käima 1969. aastal. Koori juhendaja ja kokku kutsuja oli Aino (Kitsetalo) Stepanenkova. Koori väljasõite organiseeris ja rahastas Siina Kolbassova, kes oli “Majak” kolhoosis pearaamatupidaja. Kooris laulis too aeg 13 naist – Molnika ja Sabelina külast. Peamised eestütlejad olid All´a Lutt ja Mari Tammelaan, killõt ütles Anne Petsermägi. 1971. aastast ühinesid Molnika kooriga ka Koss´olka küla naised. Teise kandi naiste seast tõusis eestütlejana esile Maar´a Pähnapuu. Kokku käidi harjutama Molnika külla. Koss´olka küla naised käisid koosolemistele hobusega.

Molnika leelokoori liikmed läbi aja:
Aleksandra (All´a) Kitsetalu (1916–2011)
Aleksandra (All´a) Lutt (1915–?)
Aleksandra (All´i) Kivistik (?)
Aleksandra Toomeoss (1922–1997)
Anastasia (Nasta) Haug (1927–?)
Anna (Anne) Petsermägi (1918–?)
Jekaterina Kala (?)
Jevdokia (Od´e) Kübar (?)
Jevdokia (Od´e) Raat (?)
Leida Kikkatalo (1938–1984)
Maria (Manni) Kõrgemägi (1922–?)
Maria (Mari) Tammelaan (1919–1987)
Maria (Manni) Süvaorg (1917–1984)

Koss´olka naised:
Aleksandra (All´a) Vihur (1906–1973)
Anna (Anne) Piirimägi (1935–2005)
Maria (Maar´a) Pähnapuu (1914–2000)
Natalia (Nati) Rahasepp (1911–1997)
Aleksandra (All´a) Lättemägi (1917–2010)

Pillimehed:
Paul Rahasepp (1911–1997)
Stepan Tammeorg (1927–2000)

Molnika koor oli väga tunnustatud ja kuulus omas rajoonis, oblastis kui ka väljaspool. Sagedasti kutsuti esinema festivalidele, sündmustele kui pidudele. Esinema kutsuti ka Leelopäevadele aastatel 1977, 1980, 1983, 1986, 1989 ja 1992. Viimasel ei saadud minna kuna oli vaja läbipääsuluba. Molnika leelokoori kutsuti esinema ka kaugemale. Käidi Moskvas, Leningradis, Soomes kaks korda ja veel 1993. aastal soome-ugri maailmakongressil Hantõ-Mansiiskis.

Rahasepa Maria meenutab: “Höste om silmi iih tuu päävä hummok, ku oll´ vaia kohegi esinemä minnä. Mamma (Nati) mõsk hõpõt-kaalakõrda, sõlgõ. Näie kuis tä rõivilõ sääd ja minemä lätsivä papaga (Paul) lõõts kangli all. Ku tõisil laulunaisil jäie mehe kodohoitjas ja eläjit taltama, sis mi perrest lätsi mõlõmba – nii mamma ku papa. Ma jäie kodo eläjit taltama, koto hoitma ummi väikokõsi latsiga. Miis ja meheveli läts tüühü.”

Anna Stepanenkova meenutab, et leelokoori naistel olid väga rikkalikud seto hõbeeheted ja oskused seto rõivaid valmistada. Kooriliikmetele olid omased poepitsiga ja käsitsi õmmeldud punased põlled. Peasiidid olid enamustel hangitud Riiast. Komplekti pidi alati kuuluma ruudumustriga siid. Peale koori loomist muutusid kogukonnas seto rõivaste kandmine jälle populaarseks.

Koorile oli väga tähtis püha Mõlapäiv, siis tulid kõik lähedased ja sugulased kodutallu kokku. Paljud tulid ka Eestimaalt. Peale Mõla kirikus käimist koguneti kõrvaloleva mäe peale kul´atamma ehk lõbutsema. Naised võtsid eest seto laulu, mängis pill ja löödi tantsu. Joodi koduõlut. Kindlasti ei puudunud olemiselt ka nalja tegemine, oli väga lõbus olemine. Selliseid olemisi mäe peal korraldati ka Jakapäeval. Talsipüha ja maaselitsa ajal olid kogunemised kodutaludes.

Mitmeid kordi käis Koss´olka küla leelonaiste juures rahvaluuleteadlane Vaike Sarv, kes salvestas naiste leelot ja lõõtsamängu.

Molnika leelokoor oli tegus rohkem kui 25 aastat. Molnika kolhoosi lagunemise ja liikmete kõrge vanuse tõttu lõpetas koor 1989. aasta paiku tegevuse. Kui naised jäid üksikuks, siis lapsed viisid nad enda juurde Eestimaale elama, nt Põltsamaale, Paidesse.

Tekstid põhinevad Maria Rahaseppa, Aino Stepanenkova ja Helju Tsopatalo mälestustel.