Nakkami no laulõmaie, peesü illo pidämähe.
       Laulgõ sedä seto laulu, pikä linige pidäjä.
Tulgõ laulma setokõsõ, meid om väiga veidokõnõ.
Laula mere moro pääle, Piusa peräpaja ala.
Laula laiva lainilõ, kalapaadi kaldalõ.
Saada mehe pere pääle, kaokandja kallo püüdmä.
Söömi suuri sudakida, lakö kallo latikida.
Süü- mi haugi hapanuidi, kala kõtta kakõnuisi.
Sedä õks kõrralda kõnõli, asalda ma arotõli.
Mõista-i mi mehe merel kävvü, kaokandja kallo püüdä.
Kallo osta kauplusõst, massa raha magassini.
Kala külgi süü külmetüisi, silgi päida soolatuisi.
Mehe’ meil omma maa kündja, omma nä põllu harija.
Kiskva üles kiviaia, kangutasõ kannunurmõ.
Kivi all om kimmäs leibä, kannu all kallis süüki.

Lääne-Setomaa leelokooride kohta nõukogude ajal võib öelda, et kindla koosseisuga, regulaarselt harjutav ja kooskäiv koor puudus Obinitsa-Meremäe piirkonnas kuni 1981. aastani. Enne seda oli Obinitsa kandi laululised: Hemmo Mast, Nasta Lust, Ekaterina Õllemets, Emmi Tammik, Maria Toom, Oka Mürkhain, Anne Piiling, Taali Toom. Kui nemad kokku said, siis laulsid. Kui juhtus kultuurihuviline partorg sovhoosis töötama, võttis ta naised oma lauluga kuskile kaugemale esinema. Kohapeal koor tavaliselt ei esinenud, kuid traditsiooni kohaselt käidi laulu hõikamas paasapäeval Obinitsa kirmases või mõne pulma möödasõites. Väiksema koosseisuga esineti Obinitsa uue koolimaja avamisel, 1963. aastal. Kultuurihuviliste majandusjuhtide (Aksel Kommer, Vello Anipai) asumisel Obinitsa sovhoosi etteotsa aga leelo tähtsus tõusis.

Juba 1980. aastal oli Liidia Sillaots kokku kutsunud Obinitsa piirkonna naisi, et tuletada meelde vana leelot. Koos harjutati laulmist raamatukogus. 1981. aasta 1. märtsil Hilana Taarka 125. sünniaastapäeva tähistamine kujunes aga leelo herätüses, andes olulise impulsi traditsiooni taaselustamisele. Truija Alli tegi Taarkast laulu, mida Liidia Sillaots on meenutanud: “1981. aasta 1. märtsil tähistati lauluema Hilana Taarka 125. sünniaastapäeva. Veel eelmisel aastal olin kutsunud kokku Obinitsa kandi laulunaisi, et tuletada meelde vana leelot. Ühisproovid ja harjutused toimusid raamatukogus. Truija Alli Andrikova külast asus varmalt Taarkast laulu kokku seadma, käis isegi Talka külas Mägi Siia juures Taarka elulugu uurimas. Uuriti tausta, Kirjandusmuuseum abistas fotode saamisega, mistõttu osutus võimalikuks ürituseks kodulooliste stendide tegemine.” Leelonaistel tuli esimest korda esineda püüne pääl, mis neile eriti ei meeldinud. Leelotati ju alati ringis, et üksteist paremini kuulda oleks. Esinesid ka “Sõsarõ” Tallinnast ja Veera Pino Taarka eluloo ettekandega.

Koor jäi ka edaspidi koos käima. Nii tekkis esimene regulaarselt (kaks korda nädalas) kooskäiv- ja harjutav Obinitsa leelokoor, kelle proovid toimusid Obinitsa raamatukogus. Koori eestvedajaks oli Masti Hemmo vanem tütar Olga Kuhi. Tema seadis ka oma ema eeskujul sõnu ritta.

Koori tekkis neli eestlauljat: Emmi Sõrmus, Alli Truija, Olga Kuhi, Emmi Kasak. Killõks jäi pikaks ajaks Maria Lõhmus.

Kooriliikmed läbi aegade:
Aleksandra (Alli) Lepik (1922–1981)
Anastasia (Nasta) Lust (1893–1983)
Aleksandra (All´a) Pilv (1922–2010)
Aleksandra (Alli) Truija (1920–2005)
Anastasia (Siia) Mägi (1917–2009)
Anna (Anne) Piiling (1911–1998)
Efimia (Emmi) Kasak (1915–1997)
Efimia (Hemmo) Mast (1900–1983)
Elena (Emmi) Sõrmus (1927–2006)
Efimia Tamm (1920–2004)
Efimia (Hemmo) Tammik (1920–1993)
Maria (Manni) Lõhmus (1912–2002)
Maria (Manni) Valge (1918–2016)
Olga (Olli) Kuhi (1926–2014)

Kooriliikmed olid pärit järgmistest küladest: Obinitsa, Sesniki, Tääglova, Küllätüvä, Talka, Tobrova, Tsäältsüvä.

14. november 1981. a. kutsus Vaike Sarv Obinitsa koori esinema Hilana Taarka mälestusõhtule “Laulasi ma viie võrra” Tallinna Haridus- ja Teadusala Töötajate Majas. See sai Obinitsa leelokoori esimeseks avalikuks esinemiseks väljaspool piirkonda Obinitsa Rahvalauluansambli nime all. Esinesid veel Veera Pino, Ilmar Vananurm ning “Sõsarõ”.

1983. aastast, mil Obinitsa sovhoosi direktoriks tuli Vello Anipai, kuulusid leelokoori esinemised lahutamatult majandipidude juurde. Leelokooril oli tavaliselt täita oluline roll sügisestel Obinitsa sovhoosi lõikuspidudel, aukirjade üleandmisel ning töötegijate väärikal pensionile saatmisel. Koori eestvedaja Liidia Sillaots meenutab: “Leelokooriga oli juba hulk kooriproove tehtud. Neljapäeviti käidi kokku raamatukogusse. Naised olid väga kohusetundlikud. Alati õigel ajal kohal, ei mingit ootamist ja teiste ajaraiskamist. Ka jala- ja seljavalud olid kuhugi kadunud. Alli Truija peale loodeti, et ta teeb laulusõnad valmis. Andsin teemad kätte, et tuleks sellest ja sellest laulda. Alli tuli meie juurde, luges oma sõnad ette “kas ikka kõlbab”? Muidugi kõlbas. Pensionäridele see laul, “ülemusele” too laul /—/. Kui majand saatis oma staažikaid tublisi töölisi pensionile, anti aukiri, mõnikord ka mälestusese. Siis oli temale veel vaja esitada ka kiidulaul”.

Obinitsa kooril oli leelo varieerumine ilusa kõlaga (4–1 häälel), olid ju kõik kirikukoori liikmed. Iseloomulik oli ka asjaolu, et palju oli ühisesinemisi praktiliselt samal ajal tekkinud Helbi kooriga.

Leelokoor lõpetas oma tegevuse 1990. aastal seoses koori killõ Maria Lõhmuse koorist lahkumisega.

Tekstid pärinevad Obinitsa Muuseumi abikogust, Liidi Sillaotsa käsikirjadest ja raamatust “Obinitsa – ajasta aega” (2006) ning Setomaa Muuseumite endise peavarahoidja Tiiu Kunsti abikogu materjalidest.