Olõ-õi leelo liinast tuud, õga laulu laanõst saad.
Laul läts läbi Setomaa, hõpõhelme helinäl.
Ilo tuudu om toolta maalta, sõna saadu śoolta maalta.
Naksi kotost tulõmahe, kallist kotost kallumahe.
Panni(-ks) rinda suurõ sõlõ, heidi kaala hõpõhelme.
Panni(-ks) sõrmõ sõlõ pääle, tõõsõ sõlõ tele pääle.
Heidi(-iks) sõlmõ helme pääle, katsi kaalakõrra pääle.
Sõlõ päält ma sõna võti, tele päält ma laulu teie.
Tele päält ma laulu teie, helme päält ma helü saie.
Omma(-ks) sõna sõlõ all ja valgõ linige vahella.
Laula-ks ilda õdagulla, vahest varra hummogulla.
Veera Pähnapuu sündis 28. septembril 1916 Setumaa põhjaservas, Pihkva Järve lähedal paiknevas Jaastrova külas. Nikolai (Kos´ta Miko) ja Aleksandra (Sass´a) Metsavahi peres oli 3 poega ja 5 tütart. Veera oli vanuselt neljas laps. Algul elati suitsutares. 1920. a. paiku ehitasid vanemad 3-toalise korstnaga maja. Talu jõukus kasvas, seal oli 10 piimalehma, 3 tööhobust ja lisaks sõiduhobune, lambad, sead ja kanad. 7-aastaselt läks Veera kohalikku algkooli ja õppis seal neli talve. Järgnesid töö-aastad. Algul teenis ta naabrite talus, hiljem Tartu lähistel Mellistes.
Mehele laks Veera naaberkülla Põrstesse 1938. aastal, kui oli saanud 21-aastaseks. Abikaasa Joan (Ivan, Jaan) Pähnapuu oli väikese talu perepoeg ja ühtlasi tunnustatud pillimees. Neil sündis viis last: Heino (1940), Leida (1942), Erik (1945) ja Väino-Nikolai (1947). Noorim poeg (1951) suri 4-kuusena.
1951. aastal sai õnnetuse tagajärjel surma ka Jaan Pähnapuu ning Veeral algasid rasked lese-aastad. Tütar Leida Närap meenutas neid aegu: “Mul ei tule meelde, millal mamma istus lauas ja sõi või magas. Õhtul jäi ta laste voodi juurde kuduma või sokki nõeluma. Hommikul kui tõusime, oli ta kolhoosi karjalauta läinud.” Algul elasid nad mehe vanemate majas, pärast mehe surma kolisid mõneks aastaks Veera kodutallu. Siis jätkus tal jõudu kolhoositöö ja laste kõrvalt oma kätega üles ehitada väike maja Põrste külla. “On mis on, aga oma kodu”, oli ta rõõmsasti ohanud.
Veera Pähnapuu elas suurema osa ajast üksinda Põrstes, kasvatas juurvilja ja kudus kangaid. Ta põdes kaua südamehaigust, 1989. a. lisandus kopsupõletik. Ta viidi Tartu haiglasse 29. juunil. Oma tütre kodus Tartu Annelinnas suri Veera Pähnapuu 73-aastasena 12. novembril 1989 ja maeti Värska kalmistule viis päeva hiljem.
Veera Pähnapuu ise meenutas, et ei tema ema ega vanaema polnud laululised. Õed laulsid rohkem eesti laule. Setu laule kuulis ta vanalt tsõdselt ja muidugi teistelt külanaistelt. Ise hakkas ta setu laule laulma alles oma pulmas, kus tema kohustuseks oli esitada kõigile sugulastele mõrsjaitke. Tasapisi kogunesid oskused ja kasvas Veera Pähnapuu kui hea lauliku kuulsus. “Ma ei teagi, kuidas see tuli. Ükskord hakkasin laulma ja siis need laulud tulid, ei jõudnud ära kuulata”, jutustas ta oma tagasihoidlikul moel 1987 Eesti Televisiooni võttegrupile. Tema kauaaegne kaasalaulja Maria Vanamets meenutas, et külanaised läksid sageli kolhoosi tööle lauluga, lauldi ka rukkivihkude ülespanemist või lina kitkumist lõpetades. Kindlasti võeti laul üles mitmetel kalendrilistel tähtpäevadel nagu suure paastu eelsel nädalal peetaval paabapraasnikul, jaanipäeval jm. Setu rahvalaul saatis ka koduseid tähtpäevi.
Põrste koori liikmed läbi aja:
Anna (Anne) Kõivo (1928–2024)
Anna (Anne) Orehhova (1919–2002)
Anna (Anne) Pähnapuu (1908–2009)
Linda Helü (1941–2022)
Maria Ninaste (1931–2025)
Maria (Mari) Tillo (1939)
Maria Vanamets (1919–2006)
Maria Vatsk (?)
Pelageja Vanamets (1917–2001)
Tatjana Kurelohk (1914–2007)
Tatjana (Tat´o) Vanamets (1908–187)
Veera Pähnapuu (1916–1989)
Veera Soolind (1935–2001)
Esimesed heliülesvõtted Veera Pähnapuu lauludest pärinevad 1970. aastast, mil Põrstes käis folklorist Udo Kolk. Järgnevail aastail on seal mitmel korral rahvalaule kogunud ja setu naiste külalislahkusest rõõmu tundnud Viktor Danilov, Paul Hagu, Mikk Sarv, Vaike Sarv, Pirkko-Liisa Rausmaa jt. Põrstes on käinud ka Eesti Raadio ja Televisiooni võttegrupid. Veera Pähnapuu ja tema kaaslauljad on käinud esinemas Tartus, Tallinnas, Võrus, Petseris ning isegi Moskvas 1971. a. UNESCO rahvamuusikakontserdil. Veera Pähnapuu koor on jäädvustatud Lennart Mere etnograafilises filmis “Linnutee tuuled”, samuti ETV videofilmides “Setu lauluema Veera Pähnapuu”, “Setu leelopäev” jt. Viimaseks suureks tööks jäi LP heliplaat “Setu lauluema Veera Pähnapuu”, mille koostas folklorist Vaike Sarv ning lindistas helirežissöör Priit Kuulberg Tallinnas 1989. a. Sellest kasvas välja ka tekstivihik.
Tekstid pärinevad Vaike Sarve koostatud raamatust “Veera Pähnapuu – Setukeste rahvalaule” (1995) ja Setomaa Muuseumite endise peavarahoidja Tiiu Kunsti abikogu materjalidest.
Veera Pähnapuu oli eeslauljaks kõigil setu leelopäevadel 1977. a. alates ning võitis seal oma lauludega mitmeid auhindu.” 1977. aasta 23. augusti ajalehes „Koit” on kirjutatud: „Puhtaima murdekeele, ehedaima regivärsi, hea musikaalsuse, viisiderohkuse ja nüansirikkuse ning harmoonia poolest paistsid võrdväärseina silma Petseri rajooni Smolniki (eestlaulja Maria Pähnapuu) ja Põrste (eestlaulja Veera Pähnapuu) koor.” Kullakarva medaliga „Parimale eestlauljale” pärjati mõlemad, aga medalit olid väärt ka neid saatnud koorid. Tema laule tuntakse seetõttu üle Setumaa eriliste Pähnapuu Veera lauludena. Nende hulgas on “Seda seto laulu” ja “Laul läks läbi Setomaa”.
