Hähkämine, Anne Vabarna

Vel´ekene nu noorõ- ne noorõkõnõ, noorõ-, noorõkõnõ, noorõ-!
Lätt õks vel´lo meil veerü- nu veerümähe, veerü-, veerümähe, veerü-,
imekana-ks lät´t kallu- ne kallumahe, kallu-, kallumahe, kallu-.
Uma-ks vel´lo sa os´a- nu os´akõnõ, os´a-, os´akõnõ, os´a-,
kui iks lääde sa neio nu neio kodo, neio, neio kodo, neio,
lääde-ks mõrs´a sa mõi- sis mõisahe, mõjoo-, mõisahe, mõjoo-,
säe-ks höste sis särgi- sa särgisiilo, särgi-, särgisiilo, särgi-,
panõ-ks höste sis pal´to- sa pal´tonulga, pal´to-, pal´tonulga, pal´to-.
Neio-ks kavval´ om kae- sääl kaemahe, kae-, kaemahe, kae-,
vali-ks sinno om vahti- tä vahtimahe, vahti-, vahtimahe, vahti-,
neio kaes sääl kaartõ küll kaartõ alta, kaartõ, kaartõ alta, kaartõ,
sallõ sinno-ks tä saina küll saina takah, saina, saina takah, saina.
Neiu kirriv om kui tuu sääl kui tuu hähne, kui tuu, kui tuu hähne, kui tuu,
mõtsatsirgust om mõdu- tä mõdusapa, mõdu-, mõdusapa, mõdu-.

ERA, Pl. 25 A2 < Setu, Järvesuu v., Tonja k. – H. Tampere, A. Pulst Riigi Ringhäälingus 1936. a. < Anne Vabarna (eeslaulja), 58 a, ja koor. Avaldatud: https://www.folklore.ee/pubte/eraamat/rahvamuusika/en/051-Ehi-veli