Handa, handa no hahekõsõ’,
lukku, luiga- mi -tsirgukõsõ’!
Hani ha(-an)da harinu,
partsi parki no panõhunu,
nii, nii nu neiokõsõ’,
nii meeli- mi -mar´akõsõ’.
Ar´a hanna(-a)sta arõgu-i,
langa päältä ar´ mi laogu-i!
Neio-ks-kõsõ’ ti noorõkõsõ’,
lina-ks-hiusõ’ ti linnukõsõ’!
Tulli-ks kokko mi, kolga neio’,
veeri-ks kokko mi, veere neio’,
ütte-ks kokko ar’ mi kogosi,
ütte-ks parki mi panõhtugi,
ütte-ks lasõ mi laulõmahe,
isi-ks illo mi pidämähe.
Vell´o-ks-kõista meil noorõkõista –
tekk´ tä pilli iks pedäjätse,
tekk´ tä sarvõ iks sarapuidsõ,
tekk´ tä lutu iks lodjapuidsõ,
nakas´ pilli siis puhkõmahe,
nakas´ luttu tä lututama –
veie hellü tä Vinnemaalõ,
kallis kuuldu tä kavvõndõhe.
Oo-oks veljä mul noorõkõista,
ime-ks-lasta viil helläkeistä,
ütel´ ummi iks sysarillõ,
kallis ime-sääl-kanasillõ:
“Kuulkõ-ks, sirgõ’ mu sysarõ’,
mõistkõ’, meeli-ti-mar´akõsõ’,
Kohe minnä’ mul kosjovallõ,
kohe veerdä’ mul viinoga –
minnä-ks merde mul kosjovallõ,
Võnnust naista küll võttõmahe?”
Esi-ks hinele kynõli:
mar´a-ks hinele manidsi:
“Minnä’ saa-i merde ma kosjovallõ:
merel tütär om mehel lännü,
Kuival tütär om ärä koolnu,
Väinäl tütär viil väikene.
Lää õks Riiga ma kosjovallõ!”
Riiast võti tä rikka naase,
Võnnu-ks võtindõpidäjä,
Tarto-ks taba- ta -kinnitäjä.
ERA, Fon. 100 e < Meremäe v., Krantsova k. – Armas Otto Väisänen < Oloksa Pati, 18 a., ja koor (1913); SKS KRA FON A. O. Väisänen 1921:155 < Simaski k. – Armas Otto Väisänen < Hilana Taarka ja koor (1921). Enamus sõnu: H, Setu 1903, 224 (108) < Helbi k. - Jak. Hurt < Miku Ode (1903).
Laul punktinoodi lehel
