Hiiŕokõnõ, halĺkõnõ. Olga Ohtla

Hiirokõnõ, hall´kõnõ,
mustakõnõ, mu hobõnõ.
Ar´a kattõ ese hopõn,
viide vel´e varsakanõ.
Kedä aia otsimahe,
otsimahe, löüdemähe?
Aiõ orja otsimahe,
kar´alasta kaemahe.
Saa-as or´al ots´tusta,
kar´alatsõl kaetusta,
ori-ks otsõ or´amaida,
kar´alatsi kar´amaida.
Lätsi esi kaemahe,
kaldu esi, kabokõnõ.
Võti-ks suitsõ’ sullo päältä,
päitse-ks pääligo läveltä,
lätsi-ks tuu mäe pääle,
keere-ks tuu kingo pääle,
koh õks uja õlt joosi,
kingo-ks keedi humalita.
Sääl suitsit sopsahõlli,
päitserauda rapsahõlli.
Hiiro mano hirnõnna,
musta mano muhaskõllõh.
Hiirokanõ hall´kõnõ,
mustakõnõ, mu hobõnõ,
koh sa-ks ollit, ku ma otsõ,
koh sa käket, ku ma käve?
Küla vilona videlit,
tantsõt külä tatrikah?
Kuulõ’, kulla peremeesi,
hellä haina heitjäni,
külä vilona videle-s,
tantsi-s külä tatrikah,
nu õks sõidi saja alla,
veere-ks vel´e noorõ alla.
Säält antõ-ks andita,
poodõti õks puutita,
anti-ks hannalõ hammõ (ha-ammõ),
anti-ks puusalõ puutõ’,
anti-ks kabjolõ kapuda’.
Hiirokõnõ hallkõnõ,
nakse kodo tulõmahe,
tulli-ks vasta vaenõlatsi,
ilma-ks imeldä’, eseldä’,
hamõh säläh käüssildä’,
vüü tal vüül päätildä’,
kaput jalah ilm otsata.
Anni-ks hannalta hammõ,
anni-ks puusalta puutõ’,
anni kabjolta kapuda’.

Mängijad seisavad „pööräh“ ja laulavad. Kui „pööräh saisja’“ lõpetavad laulu, algab mäng. Üks mängijaist läheb sõõri sisse „hobuseks“, teine („peremees“) jääb väljapoole. Kumbki liigub vastassuunas (vt. joonist). Peremees küsib korrast iga mängija käest: – „Tere, tere, miis! Kas näi mu’ hobõst?“ – „A mis su’ hobôsõl tähti oll´?“ – „Hõrasilm, kaptjalg, kuralõ poolõ kullõl, hüäle poolõ kai.“
Siis tõstab mängija vasaku jala üles ja näitab peremehele, annab tunnistada, kas on tema hobune. Peremees sülitab maha: «Ptüi ta olõ-õi’ mu’ uma!»
Nii küsitleb peremees iga mängijat ja igaüks annab sama vastuse. Viimaks küsib peremees hobuse käest ja kui hobune näitab jalga, tunnistab peremees ta omaks ning hakkab kinni võtma. Mängijad ei lase peremeest „pöörä“ sisse. Kui ta lõpuks vägisi pääseb sõõri, püüab hobune sealt välja põgeneda. Lõpuks saab peremees hobuse kätte, paneb talle ohjad pääle ja hakkab tuba mööda sõitma. Sellega on üks järk mängu läbi ning hakatakse jälle uuesti otsast peale.
„Säntsit illa peeti vanast talispühi paastu õga õdagu. Tsura’ ja tütreku’ tull´ kokku ja mõnikõrd poolõni üüni nal’atõdi.“

EKRK, Fon. 111 (a6) < Mäe v., Mikitamäe – Paul Hagu < Olga Ohtla, Anne Pall, Aleksandra Holmar, Paul Hagu (07.1986). Sama viis H. Tampere, Eesti rahvalaule viisidega III, lk 52–55 (https://www.folklore.ee/pubte/eraamat/tampere/tampere3/IA_lm.pdf). Seal on pikem laulutekst ja mängukirjeldus Stepanida Linnalt Satserinna vallast 1929. aastal. Üles kirjutanud T. Haak (S 11101/8 (2)).
Laul punktinoodi lehel