Hoi, näiokõsõ’

Hoi, näio-no-kõsõ’ või noorõ- no jallõ -kõsõ’,
hoi, näiokõsõ’ või noorõ- no jallõ -kas(õ),
hoi, noorõkõsõ’ või nõrga- no jallõ -kõsõ’,
hoi, saiõ kokko või lööge’ no jallõ laulu,
hoi, ülke’ ütte või ime- no jallõ -latsõ’.
Hoi, hüä kuulda’ om kuuli- no jallõ -jalla,
hoi, parõmb kavvõst om kae- no jallõ -jalla:
„Hoi, säälä höste no laulõ- no jallõ -tassõ,
hoi, viie perrä küll veerä- no jallõ -tädäs.“
Hoi, olkõ’ suurõ’ mi vasta no jallõ suvvõ,
hoi, kinä’ vasta (mi) või kevä- no jallõ -jädä.
Hoi, tsirgu’ ulli om ossa no jallõ päälä,
hoi, kala’ meeleldä merehnä,
hoi, süämeldä süvväh no jallõ viihnä.
Hoi, tuugi suuri om vasta no jallõ suvvõ,
hoi, kinä vasta om kevä- no jallõ -jädä.

Nasta Kanniste, 30 a (eeslaul), Anne Leigri? (killõ). Obinitsas 1922 Armas Otto Väisänen. SKS KRA FON A. O. Väisänen 1922:31, Fonokop 82:3; käsikiri Väisänen 1922, lk 157. „Tii pääl, õgal kottal võid laulta“. Allikmaterjal on Soome Kirjanduse Seltsi rahvaluulearhiivis.
Laul punktinoodi lehel