Hoi tara, või tara, naase’ naka laulõmahe

Hoi tara-ks, või tara, naase-ks naka laulõmahe,
hoi tara, või tara, naase naka laulõmahe,

hoi tara või tara, kulla’ naka kul´atama.

Hoi … sedä-ks aigo ammu ood´i,
… ammu ood´i, kavva kaie,
… kuna tulõ pühikene,
… kallus kallis aokõnõ.
… Ar´a hammõ mi mõsimõ’,
… ar´a siidi’ ehitelli,
… vanigõ mi valmistõlli.

Ommõ kolka kokko tulnu,
ommõ viiri kokko viir´nü,
siiä’ keere kerikohe,
siiä’ astõ alõvahe.
Kinä oll´ olla’ kerikonna,
armas´ olla’ alõvanna.

Naka (no) kull´a’ kul´atamma,
vir´vekese’ veerätämmä.
Mis meil viga veerätellä –
veiga (om) illos´ ilmakõnõ,
vahavallus´ pääväkene.

Õga laulu ütte salli-i,
ilo kattõ kannahtõllõ-i,
laul õks sallõ ütessätä,
ilo kannaht´ katõssata.
Kui om suuri summakõnõ,
paras´ laulu par´gikõnõ,
sis lätt ilo ilosahe,
lätt laulo ladosahe,
sis lätt kumu kuusipoodi,
veerüs helü viisipoodi.

Ar´a siinä tuima’ olku-i,
ar´a kaegu-i kalõ’õstõ,
olgõ’ (tii’) oigõ usuga,
olgõ’ vees´selä viiega’!

Aitjumma, velekene,
velekene vir´vekene,
keerit viina kelderehe,
tõit (meil) suu sulatuista,
keeleperä pehmütüistä.
Egä kuio-i (meil) kurgukõnõ,
lõpõ-i lõivo keelekene.
Kolmõ (mi) päivä kul´atõllõ,
viis´ päivä veerätel´le.

Miä-ks om viga veerätellä’,
kua viga kul´atõlla’.
aia-i meid siin askõlõllõ,
vii perrä veerätädä-i.
Kui mi lääme’ umma kodo,
meelimari umma majja,
sis meid aias askõlõllõ,
vii perrä veerätädäs.

Viis: ERA, Fon 433 b < Ton´a k – Herbert Tampere vaharullisalvestus < Anne Vabarna ja koor (1934).
Sõnad on kokku pandud mitmete laulikute järgi.