Ilo-ks, ilo sõidi no jõkõ, jõkõ piti,
ilo, ilo sõidi vai jõkõ, jõkõ piti vai,
laulu-ks, laulu lakja vai vällä, vällä piti vai,
laulu, laulu lakja vai vällä, vällä piti.
Kiä vasta tulõnõssõ,
tulõnõssõ johtunõssõ?
Vasta tulli naistõhulka,
linnu tulli linikpäädä.
egä ilo taha-s naistõ laulu,
egä (taha-s) kuulda naistõ kumu.
Sinnä, kohe laulu lüü naistõ hulka,
linikpää’ leelotõllõ,
sinnä tungõl tarrõ tulõ,
hüdsi hüürdö põrmadohe.
Ilo sõidi jõkõ piti,
laulu (lasi) lakja vällä piti.
Kiä vasta putunõssõ,
putunõssõ, johtonõssõ?
Vasta tulli poissahulka,
kamand tulli kabukandijata.
Ega ilo näile lää-äs,
ega ilo ihka-s poissa hulka,
poisal olli’ puidsõ’ sõna’,
lõhmutsõtsõ’ lõigahusõ’.
Kohe kuuldu poissa kumu,
kohe heitü meeste helü,
sinnä mõtsa maaha murdunõssõ,
laani maalõ laskõnõssõ
ilma noorilda’ mehildä’,
terävildä’ kirõvilda’.
Ilo sõidi jõkõ piti,
laulu lasi lakja vällä piti.
Kiä vasta putunõssõ,
putunõssõ, johtonõssõ?
Vasta tulli näio hulka,
kamand tulli kardavanikita.
Ilo sinnä mano näile lätsi,
laulu sinnä kampa lasi.
Kohe kuuldu näio kumu,
kohe heitü näio helü,
sinnä kütse kütse’ mar´a’,
palli palohka’ verevä’.
Elena Laanetu (1909–1997), Suure-Rõsna k. Salv. H. Tampere 1972. RKM, Mgn II 2238 a.
Laul punktinoodi lehel