Kes, kes kergolõ

Meele-ks tulli pühikene,
kes, kes kergolõ,
kes kergo jalalõ,
kergo jalg katski,
latsõ pada lahki,
kaldu-ks no kallis aokõnõ.
Oodi-ks mi pühi tulõvata,
oodi suurta suvõpühi.
Hammõ mõsi hainaaigo,
rüvvi rüapõimu aigo,
puutõ poolõ suvõ aigo,
kerrä kere kesäaigo,
määtsä mähe mäihäaigo.
Oodi päivä pääle panda,
oodi tunnõ tuulutõlla,
aigo üles arotõlla.
Naase-ks-kõsõ nal´akõsõ’,
linikpäädä linnukõsõ’,
tõõnõ-ks tõõsõlõ kõnõli,
küündü tõõsõlt küsümähe,
nõssõ tõõsõlt nõudõmahe:
„Määntse mi linige ehidä,
määntse päädi päävüü?
Vahtsõ-ks mi linige ehidä,
vahtsõ päädi päävüü.“
Külä- jal -näio’ noorõkõsõ’,
kabo’ kar´avitsakõsõ’,
tõõnõ-ks tõõsõlõ kõnõli,
tõõnõ tõõsõlt küsütelli:
„Määntse mi siidi ehitelle,
määntse vanigõ valmista?
Sini-ks-siidi ehitelle,
vahtsõ vanigõ valmista.“
Tulli-ks s´oo tunnikanõ,
suuri suvõpühikäne,
tulli sis aig – aimõ’ sälgä,
tulli tunni – tuulutõlli,
tulli-ks päiv – panni pääle.
Ütte- lätsi -kokko kul´atama,
kesä pääle kergotama.
Kergoteme-ks veeräteme,
joosime õks julgõhe,
vana’-ks naase’ vallatõlli,
elähünü’ ilotõlli.
Visse sis kokko viisi tingi,
korsse kokko kolmi tingi,
kergo nakse jalga jakkama,
latsõ patta parandama.
Jõie sis topsi, jõie tõõsõ,
kolmandata kummutõlli,
jälke-ks nakse mi laulõmahe,
illo iist võttõmahe.
Karkseme sääl kar´avuuta,
heidime sääl heika-leika,
tegime õks trilla-tralla.

Viisi eeskujud: SKS, fon A508a 8 (1) < Anne Vabarna; lisatud salvestus on ERA, Fon. 86 b < Setumaa, Saatse v., Vedernika k. - Armas Otto Väisänen < Mihali Kriepa, 39 a. (1913), AOV noodistus EÜS X 971 (271), vt ERlV III lk 123; RKM, Mgn II 1633 f; EKRK, Fon 90 a6.
Sõnad Ann Sonts, u 70 a, Mäe v., Mikitamäe k. Koguja Ir´o Sonts 1928. ERA II 33, 307/10 (5). (mäihäaig = kevad, kui puude ’koorealune kude’ ehk mäih on magus ja söödav; Räpina-pärane Mikitamäe keel: mineviku lõpp e).
Laul punktinoodi lehel