Kureneiu. Hilana Taarka

Tulli üles, tulli ma üles hummogulla,
inne varra valõgõta.
Mis õks (~oll) tüü edimäne?
Sorrõ suu mõskõminõ,
käpe jala kängemine.
Lätsi sis mõtsa kündemähe,
näie kurõ kündevätä,
käre atra käänevätä.
Võti kivi kesä päältä,
kannu mäe kaldõõsta,
kurõlõ lei(je) kundi pääle,
harakulõ hanna pääle.
Kurg läts´ kodo kungatõnna,
harak handa höörähdõnna.
Säält ma kurõ üskä võti,
käre kääni käe pääle.
Kurõ panni aita kasumahe,
viläsalvõ vinnümähe.
Kurõst kasvi korgõ näio,
pikästseerest peenükene.
Kiä õks tull(i) kurgõ kosjovalõ,
kosjovalõ, osjovalõ?
Saa-i kurõst talonaista,
talopuja per(e)naista –
kurg(i) õks saldõ sammõl´soida,
sammõl´soida, mar´amaida.

Viis: Hilana Taarka – Armas Otto Väisänen 1913. ERA, Fon 77 c. Sõnad: H I 3, 604/5 (2) < Petseri l. – munk Arkadi kohalikus kloostris (enne 1887)
Laul punktinoodi lehel