Kuulkõ’, suurõ’ Soome herrä’

Kuulkõ-ks ti kuulkõ’, suurõ’ Soomõ herrä’,
     kuulkõ’, kuulkõ’, suurõ’ Soomõ herrä’,
üle nu-ks üle mere meeliśaksa’,
     üle, üle mere meeliśaksa’
Künnü nüüd, künnü teiltä küsümähe,
nõsõ, nõsõ viil teiltä mi nõudõmahe,
     nõsõ, nõsõ teiltä nõudõmahe:
Kiä no-ks kiä teidä-ks no siiä aie,
siiä jo-ks siiä aie, siiä sunnõ?
Agu-ks teid agu a(-a)ie ministri’,
     agu, agu a(-a)ie ministri’,
vai no aie valla valiseja’, [lauldud: va-i, ka-e]
     aie, aie valla valitseja’? /…/
Kae-ks, kae, kae jo meelestäni,
     kae, kae, kae meelestäni,
kae, kae meele ma poolõstani -
tulli õks tulli umala meelelä,
uma nu oma targala pä(-)ällä? /…/
Va(-)i, va(-)i teidä no papi’ palssi’
va(-)i nu va(-)i kutsiva’ kösteri’? /…/
[katkestus] /…/
Pa(-a)pilõ(-õ) saa nu pall´o tenno,
    pa(-a)pi-lõ(-õ) saa pall´o tenno,
kö(-ö)strilõ kümme kjul ait´ummat,
     kö(-ö)strilõ kümme ait´ummat.
Kuukõ’, kuulkõ, suurõ’ ti Soomõ herrä’,
üle nu üle mere ti meeli śaksa’.
Määntsit nu tullit töidä ti tegemähe,
     määntsit tullit töidä tegemähe?
Tullit, tullit savist meid saamahe,
tullit, tullit kivist meid kinnitämmä.
Sedä ommõ meilä kül meeli haigõ,
meeli ommõ haigõ, nu süä rassõ,
     meeli ommõ haigõ, süä rassõ:
üle teil ommõ mere jal minemine,
üle õks ommõ vii teil veerümine,
agu-ks, agu meidä ti merde viskat,
viskat, viskat süväle vesile.
Künnü joht künnü teiltä mi’ küsümähe:
kui, kui lääde nu umma kodo,
lääde ti lääde maŕa’, nu umma majja,
meele-ks no meele kiri kül kirotagõ.

Sõnolinõ Miko Oďe, killõ Tat́o Kuld, torrõ Martina Iŕo. Salvestas Armas Otto Väisänen 1922. a. Soome Kirjanduse Selts KRA FON A. O. Väisänen 1922:7 & 8; Fonokop 80:2 & 3. Tekstis on mõned korduvad värsid /…/ kohtades vahele jäetud.
Laul punktinoodi lehel. Punktinoodi aluseks on pärast katkestust kasutatud viis (alates 02:25, eeslaul 03:27). Eeslaulus kohati ei ole lisasilpi seal, kus on väiksemad noodid ja siis on eeslaulja rida lühem.