Naasekõsõ’ noorõkõsõ’. Miko Oďe oma elust

Naase-ks-kõsõ’, naasekõsõ’, mi noorõkõsõ’,
linikpää’ küll/jo linikpää’ mi linnukõsõ’.
Oh ma vaenõ, oh ma vaenõ vapanaane,
elähünü’, elä- ma -hünü’ küll inemine.
Ilodu om, ilodu ommõ ilotõlla’,
olõ-i mul joht kullus, olõ-i joht kullus kul´atõlla’.
Olõ ma kõigi-, olõ küll kõigilõ kõnõlda’,
olõ ma õks naarda’, naarda’ külä ma naasilõ,
puhku olõ külä, puhku külä ma poisalõ.
Innep ma-ks meelel, innep ma meelel merde lääsi,
süämellä, süämellä süvvä vette.
Võta-i nu-ks meri, võta-i joht meri meelelistä,
süvä-ks vesi, süvä jo vesi süämelistä.

Sõnolinõ Miko Oďe, killõ Taarka, torrõ Anne Leigri. Salvestas Armas Otto Väisänen 1922. a. Soome Kirjanduse Selts KRA FON A. O. Väisänen 1922:36; Fonokop 82:8.
Laul punktinoodi lehel