Näiokõsõ’ noorõkõsõ’. Miko Oďe

Näio-jallõ-kõsõ’ noorõkõsõ’,
või neiokõsõ noorõ-jallõ-kas,
noorõkõsõ’, nõrga-jallõ-kasõ’,
vai noorõkõsõ’, nõrga-jallõ-kas.
Naakõ-ks näio’ ar´a laulõmahe,
vai naakõ’ näio’ ar´a laulõmah(e),
peesü illo näio’ pidämähe,
vai peesü illo jallõ pidämäh(e).
Kae-ks kae’ näio meelestäni,
vai kae’, kae’ näio meelestäni:
kokko ommõ tulnu kolõmipooli,
vai kokko ommõ tulnu kolmipooli,
kokko ommõ-ks veernü viisipooli,
või kokko ommõ veernü viisipooli.
Ku-i lää-i ilo meil ilosahe,
vai ku-i lä-ä-i ilo ilosahe,
lää-i meil õks laulu ladusahe,
lää-i meil-õ laulu ladusahe,
õlõ-õi kitõt illos meid kullõlda’,
vai olõ-õi illos jallõ meid kullõlda’,
saa-ai joht nu kallis meidä kaia’,
vai saa-ai kallis meidä jallõ kaia’.
Külä- küll õks -näio’, kütse’ näio’,
või külä- jallõ (~jal jo) kütse’ jallõ näio’,
ausa-ks kõik nä alõva sõsarõ’,
või ausa’ alõva(-a) jo sõsarõ’,
umal om kül külä- meil -näiokõsõ’,
või uma om meil külänäiokõsõ’,
ausa-ks omma’ alõva sõsarõ’,
või ausa jallõ alõva sõsarõ’.

Sõnoline Miko Oďe, killõ Taarka, torrõ Iŕo Hunt, Helbi. Salvestas Armas Otto Väisänen 1922. a. Soome Kirjanduse Selts KRA FON A. O. Väisänen 1922:33; Fonokop 82:5.
Laul punktinoodi lehel