Naka naańe ma laulõmahe

Naka naańe ma laulõmahe,
naka ime ma küll ilotama.
Sedä tiiä-s hellä mul küll hingekene,
sedä mõista-s marja mul küll meelekene:
täämbä tulõ pääśo ku pääväkene,
täämbä tulõ illos ilmakõnõ,
kodo tulõ mul kullatsõ’ saaja’.
Naaśekõsõ’ noorõkõsõ’
kulĺa naaśe’, ti kuku naaśe’,
lõbusa’ olõt leelonaaśe’,
sedä tullim päivä tähistämmä,
sedä tullit aigo avvustamma.
Igorita veĺekeista (Igor Tõnurist),
Vaiket, kallist latsõkõista (Vaike Sarv),
teele anna ma suurõ teno,
anna tuhat ma ait´umma -
siiä kaldu ti kavvõndõsta,
siiä tahtsõt tulla Tallinnasta.
Naaśekõsõ noorõkõsõ,
pikä-ks olõt linige pidäjä.
Edo-ks minno ka, imekeistä,
olõ naańe ma latsiline,
olõ virve ma viieline.
Kui ma muistõ noori olli,
haari latsi ma kasvatõlla,
haari kulla ma neid koolitõlla.
Saiva’ latsõ’ mul kõik kasunusta,
saiva’ kogoni kõik koolitõdu.
Latsõ’ omma suurõ mul kõik palga päällä,
omma’ ausahe ametinnä,
toova’ kodo mul kõik kiituskirja’
omma’ au- na’ küll -tahvelinna.
Õga pettä-i, õga ma kittä-i,
sedä tiid kõik ta küll ilmarahvas.
Naaśekõsõ ti kõik linnukasõ.

RKM, Mgn II 3826 (13) < Nedsaja k - Vaike Sarv < Jekaterina Lummo, s. 1916, ja koor (1983). Eeslaulja eri variante kuuleb salvestuselt.
Laul punktinoodi lehel