Nakri varastaminõ

Naaris, naaris meile nakrikõnõ, nakrikõnõ,
ommõ illos meile ese naaris,
ommõ verrev meile vell´o naaris,
ommõ-ks kirriv meile keedinaaris.
Sinnä vaja ommõ aida tetä’,
kar´usilla saa-ai vällä kakku’,
õitsilisil saa-ai üle kävvü’,
ette tetä’ meile tinaaida,
ette rako’ meile raudaaida.
Kotoh ommõ mullõ vell´o noori,
kiä aia meele ette tege,
kiä rago meile ravvaaida.
Saa-ai kiäki meillä üle kävvü’,
naarita meillä vällä kakku’.
Kuulõ’, noori sa meil vell´okanõ,
noori kuulõ’ sa nu/küll meelimari!

RKM, Mgn. II 1632 a < Põlva raj., Haudjasaare k. – Udo Kolk < Agrepina Pihlaste ja koor (1967)
Laul punktinoodi lehel

Mängukirjeldus: ERA II 117, 242/5 (11) < Vilo v., Alaotsa k. - Jaan Orusaar < Tatjana Tamm, 40 a. (1934):
Laulu lõpul (B) s.o. kaks isikut lähevad pingilistujate juure (A) ja tervitavad:
“Tere ka’!”
“Tere jummaleh!” vastatakse.
“Mis ti käüja’ olt?” küsitakse.
“Juhatagõ meile tiid!”
“Kohes ti minejä’ olt?”
“Riiga ridaseemende perrä ja Tartohe tatijauha perrä!”
“Minge ti hüvvä kätt, mingu-ui kurra kätt, kurra kätt mul nakrikõsõ kasusõ’ , ar’ ti ar’ varastagu-ui!”
Aga (B) nad kahekesi läksid just meelega kurra s. o. vasakut kätt, kust neid just hoiatati ja varastasid ära ühe nakri s. o. võtsid ühe isiku (C) grupist välja ning läksid minema. Ei pruukinud minna toast välja vaid läksid lihtsalt kõrvale. (A) grupp hakkas siis kahtlema, kas (B) siiski ei varastanud mõnda nakrit ära ja läksid vaatama ning üle lugema. Leidsid ühe puuduolevat ja hakkasid käest kinni võttes ümber (C) grupi käima ning laulsid järgmiselt:
“Üts õks ütsi olli, ütte vaia,
kats õks katsi olli, kattõ vaia,
Üts õks sini olli seemenakõr,
olli valgõ meele keedinakõr,
Nakõr viidü, asõ jätet. “
Kõigil on nakrist kahju ja kurdavad laulus selle järele, kuid lõpuks pole siiski midagi parata ja hakkavad algusest peale. Soovikorral vahetavad ka tegelasi j.n.e.

Skeem