Tahtu-is kuiki meil kodo minnä

Tahtu-is kuiki meil kodo minnä,
tahtu-i jallõ kuiki kodo minnä,
uma majja meil maŕakõisil.
Meidä höste siih hoiõtigi,
rahva värki meid ravitigi,
meidä viinol siih vetütedi,
meidä ollõl siih uputõdi,
anti pehmit noid piirakida,
toodi vatsku noid valõgida.
Kodo lää õks kuiva mi koorõ mano,
kalõ leeväkantsu mano.
Kotoh anta-i kurku kostutõlla,
keeleperä joht pehmütellä.
Hõimukõnõ küll hõpõkõnõ,
suukanõ küll sorrõkõnõ,
kui mi tulõ viil tõsõ kõrra,
vagivahtsõ mi aastaga,
laula, laula siis ladusahe,
isi illo mi ilosahe.
Tulõ meidä siis tõsõ viil võrra,
siiä meidä kallu katõvõrra.
Hõimukõnõ, suu-jallõ-kõnõ,
teke-ks meele ti minekita,
andkõ meele ti astakita,
minnä-ks tahtva mi hobõsõ’,
vetä-ks tahtva mi verevä’.
Vele ommõ kas vakk om valmistõdu,
umastõlla kõik tõrvadu?
Andkõ’ meele ti andista,
pallõ pall´o mi uskuvata,
siih õks mutt´u meil mõni sõna,
essü-ks mõni meil ilosõna.
Saiõ vana ne vallatõlla,
kulu-saiõ-pää ma kul´atõlla.
Hindäl omma’ hiusõ’ jo hiirost lännü
vanik lännü om valõgõsta –
süa kuts viil kul´atamma,
veri viisi kuts veerätämmä.

Jefimia Leigri, snd 1906 ja koor, Helbi k., Meremäe v. Kristi Salve 1972. RKM, Mgn II 2299 e.
mutt´uma – eksima, vääratama, segi, sassi minema