Uibonäio

Ime naas kangast küll kudamahe,
hellä läts langa küll hiitemähe,
panni minno tä peelte ala,
kutsi kolo tä ko-ottallõ.
Ime kui suka nu soputõlli,
kui tä nitsit küll nirgutõlli, ar´a …
sua alla sai suuri mul süä,
peelte alla sai põlõtusta.
Ime mõtõl´ küll vette viiä,
suurta mõtõl´ süänd tä suuhu viiä.
Ja ime läts vii kuioll veere pääle,
suurõ suu läts veere pääle.
Ime naas sääl´ küll mähkimähe,
sääl naas´ minno tä imetämmä,
esi imet´ nu, esi tä iki,
esi tä mähe, esi märge:
„Kui mul veri no vette viiä,
suuri süä mul suuhu viiä?”
Ime pand´ mere mu veere pääle,
suurõ pand´ suu mu otsa pääle.
Esi lausi tä meelestäni:
„Tulõ’ sa meri küll meelütämä,
kalajärvi sa kasvatama!”
Käve minno meri küll meelütämäh,
kalajärvi küll kasvatamah.
Kasvi uibo säält näio suku,
vislapuu küll näio verdä.
Sügüsellä tä häitsessigi,
talvõl mar´olõ minesi.
Talvõl tä oidu küll ubinillõ,
keväjällä jal kuiossigi.
Müüdä läts katsi säält kaubameestä,
tõnõ tõsõlõ kõnõli,
tõnõ tõsõl küll küsütelli:
„Määne uibo om imelikku,
keväjällä tä kuiossigi,
sügüsellä nu häitsessigi,
talvõl mar´olõ minesi,
talvõl oidu tä ubinillõ.”
Uibu ossõlta kõnõli,
vislapuu küll veerätelli:
„Ommõ uibo sääl näio sugu,
vislapuu om/jal näio küll verdä.”
Eka inne nä usus võta-s,
võti vesto nä, leie lasto.
Karas´ veri küll vesto pääle,
valu küll vaiva- no -ravva pääle.
Ar´a sis nä usus küll võti,
ommõ õks uibo sääl näio suku,
vislapuu om/jal näio küll verdä.

Salvestanud Obinitsas 1922 Armas Otto Väisänen, eeslaulja Taarka. Soome Kirjanduse Seltsi arhiiv, KRA FON A. O. Väisänen 1922:56 & 57, Fonokop 84:8 & 9.
Laul punktinoodi lehel