Urbõpäävä laul. Anne Vabarna

No inne lihavõõtõpühi, pühäpäävä. Nädäli peräst tull lihavõõtõpühi, tuu pühäpäävä, kutsti urbõpäiv. Noh urbõpäiv, säitse nädälit es lasta’ laulta’, kiäki es laula säitse nädälit. No latsil hüä miil - lätsivä’ aia mano, võtiva’ pikä ruudja, panniva’ tuu ruudja aia vaihele. No üts üte otsa pääl ja tõnõ tõsõ otsa pääl, noh tsõtsõtiva’, tsõtsõtiva’ korgõhõ üles. No sääl nimä lauliva’ ka, latsõkõsõ’.

Tsõõ-tsõõ, urbõpäivä,
urbõpäivä oodõtas,
kallist aigo kaetas.
Kuio’, kuio’, kelto
keväjätse tuulõga,
sügüsetse vihmaga.
Tsõõ-tsõõ, urbõkõnõ!
Sedä-ks aigo ammu oodi,
kõgõ-ks sedä mi kõnõli.
Pikä-ks… ar´a paasti pikä paastu,
üle-ks aimõ rassõ ao.
Tsõõ-tsõõ, urbõkõnõ!

RKM, Mgn II 322 a < Tonja k. - Selma Lätt, Aino Strutzkin < Anne Vabarna, 82 a, ja Ode Vabarna (1959).
Laul algab 30. sekundil.
Laul punktinoodi lehel