Veerä’, mari

Lää õks (mi) kokko külänaas´e’,
veerä (mi) kokko veere naas´e’,
läämi (õks) marja minemähe,
kalli’ (kõik) marja kallumahe,
üle(-ks lää) mulla mustikõhe,
üle (lää) silla sitikahe,
üle (mi) maa maasikahe,
üle (jal) liiva linohkahe.
Mingu-i (õks) tuima teedä piteh,
vaiki (ti) mar´a maada piteh –
tii nakas peräh teotamma,
palo (teil) peräh poon´atamma:
„Üle (õks) lätsi’ siist tuima’ näio’,
üle (siist) kaldu’ kalõ’ kabo’.“
Kui (õks) mi lää lauldõnna,
kui õks isi mi iloga,
tii saa-ai peräh meid teota’,
palo peräh viil poon´ata.

Sõnad Anastasia Toomemägi, Meremäe, Serga k, Ilvese t. Koguja Paul Toomemägi 1937, ERA II 144, 193/4 (74). Viis Anne Vabarna, Tońa k. ERA, Fon 427 a, KKI, RLH 49:04 (8).
Laul punktinoodi lehel