Veĺekene noorõkõnõ. Kondre Tatʹo

Veĺe- jo veĺekene, noorõ- noorõkanõ,
nees, nees, maladoja, sokola daragoja,
tõõ-tõ-tõ-tõ tõõ-tõ tõõ-tõõ.
Mi jo mi velĺo loonatarka,
kabo kundsõni kavala!
Velĺo tekk´ meil kolmõ’ keele’,
kolmõ’ pand´ tä palmigo’ palolõ:
üte’ tekk´ tä tedre-keele’,
tõsõ’ pand’ tä pardsi-keele’,
kolmanda’ pand´ neio-keele’.
Tedrest saa iks tii-käuja,
pardsist saa paa-pandja,
neiost manna magahaja!
Mi_ks verrev velenaane,
s´oo_ks mi oppa uma läbi,
noomi noorõ neio tähe:
jätä_ks kodo kolmi muudo,
viisi usku velisille:
ütsi jätä’ ulli usku,
lastõ muudu moro pääle,
hapnõpiimä har´otus,
jätä’ rõõgõh rõõsal piimäl,
päälse päält-võtminõ!
Kuulkõ’, kulla langukõsõ’,
teke_ks meele minekitä!
Minnä tahtva’ mi hobõsõ’,
tinaratsu’ telderitse’.

ERA, Fon. 69 h < Meremäe v., Vinski k. - Armas Otto Väisänen < Kondre Tato, 70 a. (1913). Sõnad: H, Setu 1884, 352 (18) < Vinnüski k. - Jakob Hurt < Tatjana Kondratjeva (1884). SL 1693.
Laul punktinoodi lehel