Siin lehel on lühidalt ja kokkuvõtlikult selgitatud, mis on seto leelo, millest see kõneleb ning kuidas seda laulda. Mis üldse teeb ühest setokeelsest laulust leelo: kuidas seada sõnu ja mida märgata viisides? Põhjalikumalt on kõik teemad lahti kirjutatud teemalehtedel: seto leelo sõnad, viisid ja seto laulupärimus.
Seto leelo on setode mitmehäälne regivärsiline rahvalaul. Seto leelo on arvatavasti vähemalt 2000 aastat vana ja on elava suulise laulutraditsioonina säilinud tänapäevani.
Leelo on sõnakeskne – laulu juures on kõige tähtsamad sõnad. Häid sõnade teadjaid ja tegijaid – sõnolisi – on alati kõrgelt hinnatud. Vanad laulud jutustavad möödunud aegade inimestest ja oludest, neist võib leida aastatuhandete taha ulatuvaid müüte ja uskumusi. Töö- ja rituaalilaulude sõnu on edasi antud põlvest põlve ja neid lauldakse kindlate viisidega (näiteks karja-, põllu-, kiige- või pulmalaulud). Samas on seto laulutraditsioon ka praegu elav - uusi sõnu luuakse pidevalt juurde ja igaüks võib mistahes peo või sündmuse jaoks uued laulusõnad luua.
Varem lauldi seto leelot kõigis seto külades ja perekondades igapäevaelu osana. Tänapäeval laulavad leelot eelkõige leelokoorid ehk laulupargid, aga lauldakse ka juhuslikes seltskondades, kes saavad kokku pidudel või kirmastel. Sellisesse lauluringi on kõik oodatud. Üks lauljatest, eestütleja, laulab värsi ning teised kordavad. Leelo on mitmehäälne: kooriosas on kaks partiid, torrõ ja killõ. Torrõ on alumine põhihääl, mida laulavad kõik lauljad, ka eestütleja, kui ta kooriosas kaasa laulab. Killõ on ülemine saatehääl ja seda laulab kooris ainult üks laulja. Killõl peab olema tugev kõlav hääl, mis koori taustal välja kostab. Kui juhtub nii, et lauljaid on ainult kaks, peab üks lauljatest siiski kindlasti killõt laulma - ilma killõta leelot laulda ei saa. “Sääne ilma killõlda jorotamine kõlba-i kohegi!” ütlevad vanad laulunaised. Seto leelot on traditsiooniliselt lauldud palju vabas õhus - tööd tehes, kiikudes, kirmastel või muudel pidudel. Et hääl hästi edasi kanduks ja laulu ikka kaugele kuulda oleks, lauldakse leelot üsna valjult ja erilise terava tämbriga. Naised ja mehed on enamasti laulnud eraldi ning ka naiste ja meeste laulud on erinevad, pidudel võib siiski juhtuda, et peolaule lauldakse ühiselt.
Seto leelo sõnad vastavad kindlatele tunnustele:
Seto leelo viisid ei kuulu kindlate sõnade juurde, vaid paljusid laulusõnu lauldakse sama viisiga. Näiteks hällü ääled on kiigelaulude viisid ja nendega lauldakse kiigel mitmesuguseid sõnu. Häll tähendab kiike ja ääl (hääl) tähendabki selles nimetuses viisi. Lauluviisid on kindlamini paigas kui sõnad – uusi laulusõnu tehakse pidevalt juurde ja olemasolevaid muudetakse vastavalt eeslaulja maitsele või laulmise olukorrale. Ka lauluviise saab iga eestütleja ja koor veidi varieerida, kuid päris uusi viise sünnib juurde väga harva. Õnneks on seto leelo viisimaailm väga kirev ja oma sõnade laulmiseks saab valida paljude erinevate meloodiate hulgast. Tuleb ainult tähele panna, et näiteks jaanipäeval ei laulaks pulmalaulu või tantsimise juures töölaulu.
Leelo viiside kõla võib olla vahel, just kõige vanemates viisides väga omapärane ja harjumatu. Tuttava kõlaga viise on lihtne kohe järgi laulda, sest nendes kasutatakse heliridu, millega oleme harjunud ka muus muusikas (näiteks e-f-g-a-h-c või d-e-fis-g-a-h-c). Vanemates, omapärase kõlaga leeloviisides võib kuulda väga erilist ja terves maailmas ainulaadset vana helirida ehk pooltoon-poolteisttoon-helirida. Helirea pikk nimi ütleb, et noodid on üksteisest vaheldumisi poole ja pooleteise tooni kaugusel (d-es-fis-g-ais-h, d-es pool tooni, es-fis poolteist tooni, fis-g pool tooni jne). Tänapäevases muusikamaailmas üles kasvanud inimese jaoks kõlab vana helirida harjumatult ning järgilaulmine ei ole lihtne, kuid harjutades ja hoolega kuulates on võimalik see ära õppida.
Seto leelo traditsioonilise kõlapildi loob viiside varieerimine. Eriti vanemal ajal on torrõ-lauljad laulnud igaüks pisut erinevalt – igal lauljal on viisist oma variant või variandid. Kui lisada ka killõ, siis võivad koos lauldes kohati tekkida ka kolmenoodilised kooskõlad (“akordid”). Kooskõlad ei ole juhuslikud. See, kuidas killõ oma viisi torrõpartii järgi üles ehitab ja kuidas torrõd oma viisi varieerivad, lähtub leelo kooskõlareeglist. Leelo kooskõlareegli järgi on iga viisi kooriosas kaks astmekompleksi (“akordi”) ja koos saavad kõlada ainult ühte astmekompleksi kuuluvad noodid. Enamasti kuuluvad “akordi” helirea noodid üle ühe. Seega on koori “akordid” tuttavama helireaga lauludes näiteks e-g-h ja f-a-c või e-g-h ja d-fis-a-c, vanas helireas d-fis-ais ja es-g-h. Kõige kindlamini järgitakse kooskõlareeglit pooltoon-poolteisttoon-helireas, teistes heliridades võib alumine noot vahel kuuluda ka mõlemasse “akordi”.
2009. aastal kandis UNESCO vaimse kultuuripärandi kaitse komitee seto leelo inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja. Tänu rahvaluulekogujatele ja teadlastele on seto leelot läbi ajaloo rikkalikult arhiividesse talletatud. Just vanade salvestuste ja laulutekstide järgi või kogenud laulunaisi kuulates on seto leelot kõige parem õppida. Nii saavad vanemad viisid, traditsiooniline mitmehäälsus ning seto leelole omane sõnade seadmise kunst kestma jääda.