Hällü’, kulla hällükene. Maarja Vislapuu

Hällü’ jo kulla hällü-jo-kene,
hällü’ jo kulla, hällü’ jo kulla hällü-jo-kene,
mine’ jo teele, teega-jo-kõnõ!
Vell´o tekk´ hällü hüvvä jo paika,
kiiga tekk´ kinä kotu-jo-sõhõ,
panõ-s ta olgõ ori-jo-hirrõs,
panõ-s tä nõkla nõdir-jo-musta.
Tõiõ-ks ta suust suurõ jo kõo,
laanõst tõi ladvulda’ pedäjä,
teie siis hällü sõsarillõ,
kabla’ pand’ imekanasillõ.
Häll´ke’ siih kuivast korõgõhe,
tahtkõ’ ti minnä’ taivahe,
korgõst mi näe ese koto,
taivast mi näe tätä tarrõ,
kodo om pääle kuldaristi,
tarõ om pääle Tartu risti.
Näio-ti-kõsõ’, noorõkõsõ’,
noorõ-ti-kõsõ’, nõrgakõsõ’,
hüä om hällü’ hällü päälä,
laulta’ om hällü lavva päälä.

EKRK, Fon. 9 (16) < Setumaa, Lepa k. - Udo Kolk < Maarja Vislapuu; koor (1958). Mõni sõna: ERA II 173, 255/64 (2) < Setumaa, Vilo v., Mitkovitsi-Sagorje k. - Anna Oinas-Tammeorg < Nasta Karulaan, s. 1898. a. (1937).
Laul punktinoodi lehel